Neeruti ja Vormsi

Sabaidi

[Andrus Pilt] Täna viskasin Stravas pilgu hooaja statistikale peale. 6-nda augusti seisuga on läbitud kilometraaz alla kahe tuhande kilomeetri. Ei mäletagi, millal viimati nii vähe rattaga sõitsin. Aga see selleks. Ausalt öeldes pole ka eriti aega olnud trenni tegemiseks. Kui õnnestub, siis teen järgmisel hooajal come back‘i. Samas katteta lubadusi ei tahaks ka anda. Come back sõltub sellest, kas kevadlaager tuleb ja muudest väikestest asjaoludest.

Aga nüüd Neeruti juurde. Planeerisime seda üritust juba üsna pikalt. Kord ei sobinud Tõnule, siis jällegi meile endile. Lõpuks kõik klappis ja saime kuupäeva lukku. Neeruti on ka minu kodukant. Olen Kadrinas elanud kogu oma lapse- ja nooruspõlve. Tean, et Neerutist on läbi läinud autoralli etapp. Seal on “kulp ja kauss”. Seal toimusid kooli ajal suusavõistlused – olen isegi seal suusaninasid murdnud 🙂

Sõidupäeva hommikul tuli Sportlove kutsel kohale kakskümmend rattaentusiasti. See oli paras üllatus, sest Neeruti on üle saja kilomeetri kaugusel Tallinnast. Peale ühispilti keerasime rattad Tõnu Eelma juhendamisel Rattabaasi raja esimesse sektorisse. Nagu kruusa pealt metsa vahele saime oli mõnus “vau efekt”. Singlid, juurikad, kitsad puude-vahelt läbi sõitmised ja kerged põnksud. Esimene sektor oli aga alles sissejuhatus. Kui üks terav järsem allaminek välja jätta, siis ülejäänud on mõnus nikerdamine. Ja siis hakkas pihta…

Teine sektor oli juba hoopis teisest puust. Kui pool sektorist sain veel kuidagi hakka, siis teine pool läks sõna otseses mõttes üle-kivide-ja-kändude. Kuskil kivide vahel ja juurikate vahel suutsin sõidutrajektoori ära plähmerdada ja seal edasi ainult plähmerdasin. Kõrvus helises Tõnu lause: “mehed see on rada, kus teie ego võib saada valusa laksu”. Etteruttavalt võin öelda, et minu oma sai 🙂

Teine ja kolmas sektor olid juba palju tehnilisemad ja iga meetriga oli rajameister Toomas vinti juurde keeranud. Või siis lihtsalt mul ei klappinud see päev rattasõit üldse. Pidevalt tuli jalg lahti võtta, sadulast maha tulla ja kätega kitsastes kohtades puid eest ära lükata :D. Vahepealne Pariisi 24 rada tõi mõnusa sõidutunde tagasi – kahjuks jätab korraldaja selle ürituse ära. Liiga vähe osalejaid. Samas ega 24 tundi pole ka mingi naljasõit.

Neljas, viies sektor tuli juba enam vähem välja. Aga kuna see päev väga head sõidutunnetust enam kätte ei saanud, siis nii mõneski kohas jalastusin. Viienda ja kuuenda sektori vahel põikasime sisse ka Neeruti järvede vahele. Vot seal oli mõnus sõita. Pikad laskumised ja poolpikad teravad tõusud. Meenutas natuke Siguldat.
Kuuenda sektori Tehvandi hüppest ma muidugi alla ei sõitnud ja selle kanaliin oli veel hullem. Täpselt nii nagu Tõnu selgitas, et lihtsam on hüppest minna. Ja viienda korruse hüppe jätsid kõik vahele. Kui ikka hüpata ei oska, siis on mõistlikum seda hüpet mitte sõita.

Peale sõitu oli rajameistri proua, oma koduõues, pannkookide ja maasikatoormoosiga vastas. Kõigele lisaks tuli 5 kilose maasika korviga ei-tea-kust klubiliige Martin Mäggi. Kokkuvõttes oli mõnus pühapäev. Kuidagi eriline tunne oli endises kodukandis sõita, (rattasõidu)ego sai küll kannatada, aga mõnus seltskond ja sõidujärgne ühine pannkoogi söömine parandas kõik haavad 🙂 Blogi kirjutades on tegelikult tunne selline, et juba kibeleks tagasi…

Kohtume Neerutis


Vormsist

Kuna pole varem Vormsil käinud ja Liinal oli nagu nii võistlus (Marimetsa kapp) seal, siis panin ka ennast sellele etapile kirja. Hommik algas kella kuuese äratusega. Üllataval kombel läks puder moosi ja piimaga isegi sisse. 6.45 võtsime Pääskülast Liisu peale ja kell 8.05 olime Rohuküla sadamas. Olime viimaste seas, kes praamile astusid, mis väljus 8.15. Saarele sõit kestis 45 minutit. Edasi tuli ca 4 tundi oodata, sest pika distantsi start oli alles kell üks päeval. Neli tundi läks isegi üllatavalt kiiresti. Tund enne starti läksin Liina ja Liisuga Rumpo poolsaare tippu. Liina tahtis niiväga seal tipus ära käia. Tagasi mõeldes oli see väga hea plaan, sest sinna ja tagasi sõit võttis aega 40 minutit ning saigi jalada mõnusalt soojaks.

Startisin võistlejate rivi viimasest reast. Kui alguses oli plaan koos Liinaga sõita, siis stardieel tuli väike võistlusärevus sisse. Mõtlesin endamisi, kui saaks Kose omad kätte oleks ju äge. Esimesel kahel-kolmel kilomeetril oli võimatu möödasõitu teha. Ei tahtnud ka väga trügida. Ja umbes 5-ndaks kilomeetriks olin mingi pundi sabas, Kose pundist Kristjan ja Kuido silmapiiril. Jäin sellesse punti sisuliselt sõidu lõpuni. Aeg-ajalt võtsime kinni mõne eelmisest pundist maha jäänud, aga üldiselt sõitsime 80% ajast sama pundiga.

Ega midagi erilist pajatada polegi. Rada oli pigem lihtne ja kiire, kui välja arvata vesised ja mudased rajaosad. Umbes poolel maal nägin enda ees Kose omadest Remo. Kui Remo poleks kätte saanud, siis oleks küll nii mõnelgi korral jala sirgu lasknud. Kui ikka trenni pole teinud, siis on rakse võidu sõita, aga Remo kätte saamine motiveeris. Kannatasin rasked kohad ära ja lõpus proovisin ka veel finisit teha. Õnnestus isegi Kose omades napilt eespool lõpetada. Selle liigutusega lahjendasin natuke nende punktisaaki 🙂 Ikka selleks, et Sportlove saaks rohkem punkte.

Kui kogu päev ühte lausesse kokku võtta, siis võib öelda, et oli mõnus ja tegus päev.

Käisin Saku 100 sõitmas

IMG_5388

[Andrus blogib]: Polegi ammu midagi blogisse kirjutanud. Vaatasin Stravast järgi, et viimane võistlus oli Haanja 100 miilisõit, mille ka sisuliselt katkestasin, sest külmetushaigus ei võimaldanud 100 miili ära sõita. Õnneks sain 100km täis ja sain ikka aja kirja.

Esialgu polnud plaanis Saku 100-l sõita, aga kuna Tamur arvas, et äkki õnnestub see aasta mahumeistrite tiitel kätte saada, siis otsustasin ka oma panuse üritusse panna. Võistlusnädalal korraldasime klubiga rajatutvustuse ning peale seda oli lõplik otsus, et sõidan. Mulle selle aasta rada meeldis. Viimasel hetkel otsustas ka Liina ennast sinna peale regada.

Võistlushommikul ei läinud mitte midagi alla. Nagu ikka, pole varajased ärkamised ja sama varjased hommikusöögid minu teema. Läbi häda sõin valmis tõstetud pudru ära. Kell 9.00, kui võistluskeskusse jõudsime käis seal juba paras sebimine. Võtsime Liinaga numbrid välja ja kell 9.30 tegime klubilistega ühispildi ning 10 minutit enne starti läksime stardirivi lõppu. Kui start anti, siis ega mingit rapsimist ei olnud. Esimeste kilomeetritega sai mõõdukalt ettepoole sõidetud, aga singlile pöörates oli kohe pikem paus. Ma ei teagi, kui palju sinna aega kulus, aga üks jagu küll. Esimese ringi sõitsin Tarmoga, meist eespool läks Egon vaikselt oma teed.

IMG_1526

Ega singlitel polnud ka erilist võimalust möödasõite teha ja nii me tiksusime üpris suures pundis sellises tempos, mille eesõitjad peale panid. Peale “Lenduri singlit” panime Tarmoga rauad paremale ja pressisime läbi võpsiku ennast vaikselt ette. Ega midagi erilist sellest ringist meelde ei jäänudki. Rada oli mõnus, kuiv, seltskond viisakas ja tempo mõõdukas. Mingi hetk tuli tagant Tan ja esimese ringi lõpetasime koos. TP-s sõin natuke ja teisele ringile läksime kolmekesi. Kohe alguses tundsin, et Tarmo ja Taneli tempo pole see, millega ma sõita tahan ja lasin nad eest ära. Teise ringi rockgardenil sain tunda esimesi krampe. Hea, et seal kivide otsas risu ei pannud. Peale seda tegin ka otsuse, et sõidan siiski 3 ringi, mitte 6 ringi nagu ma enne starti suure suuga lubasin.

Kolmanda ringi sõitsin koos Jürgeniga, kuigi ta pani alguses eest minema oli ta terve aeg silmapiiril. Terve kolmanda ringil kimbutasid krambid ja ega erilist sõidu isu ka enam polnud. Kui ikka trenni pole teinud, siis pole ka mingit lootust võistlustel normaalselt sõita. Ringi lõpuks olime Jürgeniga koos ning tagant tuli Tamur nagu hagejas. Enne pommikauku oli Tamur sisuliselt meile kuklasse hingamas, aga natuke peale seda oli ta tagant kadunud. Korra mõtlesin, et äkki krt pani risu pommiaugus… (õnneks seda ei juhtunud, tal oli kett maha tulnud). Finishisse jõudes võtsin kohe numbri maha, et keegi ei hakkaks mind ümber veenma, et ma kõik ringid ära sõidaks 😀

IMG_6250

Ülejäänud päeva istusin finitos ja elasin teistele kaasa. Kui Liina oma kolmanda ringi lõpetas oli kohe kuidagi eriti hea tunne, et ta oma olematu treeningmahu pealt Saku 100-l oma debüüdi tegi. Pole just kõige kergem sõit, kus võidussõitu teha. Kokkuvõttes oli mõnus päev ning päev lõpuks saime klubide arvestuses mahumeistrite tiitli kätte. Väga uhke tunne on kõikide üle, kes oma panuse tiitli saamiseks, tegid. Rajal oli 21 Sportlove klubiliiget, selle eest aplaus Tamurile, kes võistluseelselt asja (tiitli jahtimist) südamega orgunnis 🙂

TRM 2016 ehk legendaarne Tartu rattamaraton

Kalle blogib

Eelmisel aastal välja võideldud 1326. koht tekitas sisemise kohustuse ka sellel aastal osaleda. Loomulikult oli kohal ka motiveeriv mass Sportlove klubi rattafanaatikuid, no ei saa ju samal ajal lihtsalt kodus vedeleda, ehkki mis seal salata, kerge kiusatus vahepeal tekkis 🙂

kalle_trmilViimane stardigrupp oli 2015. aasta tulemusele toetudes asendunud viienda koridoriga. Kui mullu tuli hakata võistlema kaelkirjakute, platvormpedaali-, kodarahelkurite,- pakiraami- ja porilauameestega siis seekord seisin stardis visuaalsele vaatlusele tuginedes kõrvuti tõsiselt võistlusele keskendunud carbonraamidega sportlaste massis. Erilise strateegiaga ei hakanud ennast vaevama, otsustasin, et kulgen ühtlaselt selle massi sees ja vaatan sõidu käigus mis saama hakkab ja kuidas jõuvarud kestavad.

Rada polegi mõtet kommenteerima hakata, kõik nagunii teavad. Tehniliselt väga lihtne mäest alla veeremine Otepäält Elvasse. Otepää on nimelt eesti mõistes oluliselt kõrgemal kui Elva. Ega midagi huvitavat saama ei hakanudki. Peale stardipauku sai suht-kohe liikuma, suuremat trügimist ei olnud, mingi kiivrikaameraga mees käis natuke närvidele oma poogeldava sõidustiiliga aga tal läks õnneks tagumine kumm Matu joogipunktis tühjaks. Peale Hellenurmet tegin meeldiva tähelepaneku, et jõudu jagub ja jalgadesse krampe tekkinud ei ole – Võib hakata oma tempoga sõitma ja nautima eduelamust mis tekib silmnähtavalt kurnatud võistlejatest möödumisega. Finiš tuli kuidagi liiga ruttu, jõudu oleks jätkunud küll ja veel, järelikult jäi tegelik vorm realiseerimata. Siiski 404 kohta parem tulemus kui mullu. Tamurist olin kah kiirem, sellega on normaalne olukord taastatud mis kippus Estonian Cupi viimaste etappidega käest minema 

HEEC VII etapp, Jõulumäe

Vaikus blogis ei tähendaks, et klubilised tolmu ja juurikaid võistlusel ei sööks. Vahel sulg lihtsalt jookseb rohkem, kui mõni teine kord. Valgehobusemäe Hawaii Estonian Cup’i ei taha keegi eriti meenutada – mida sa sellest ligasest päevast ikka tahad mällu talletada!? – sestap jätsimegi selle muljetamise vahele ja räägime sel korral hoopis Jõulumäest 🙂


Mart Reinson

Mul kohe oli seekord Pärnu poole sõites mingi võbin ees. Eelmisest aastast mäletasin, kui raske oli Jõulumäe raja teine pool. Aga mõtlesin, et mis seal ikka, esimene pool on mulle sobilik, tuleb seal anda endast maksimum ja siis teine pool rajast üle elada.

Stardist pühkisin korralikult minema, Kalle jõudis mulle järele ja niimoodi koos läksime. Mingil hetkel märkasin, et ma ei jõua eesolijatega sammu pidada ning uskusin, et küllap olin sattunud lihtsalt niivõrd tugeva grupi kannule, kes ongi minu tasemest üle.

29296171175_aa2a6af918_o
Raskelt tuleb / Foto: Estonian Cup

Kui sõidetud oli ~1h, jõudsid Tamur ja Janno mulle järele. Tamuril lai naeratus suul, minul oli selleks ajaks naeratusest asi kaugel ja meenutas pigem nutuvõru. Janno viipas käega, et tule võta sappa, vean su käima, et näädsa Tamuri oli vedanud käima ja näe, kus lippab. No hea küll, proovime. Staadionile tagasi jõudes suutsin kenasti kõigist tõusudest ennast üles kerida, aga lõikudel, mis oleksid pidanud minu leivanumber olema lihtsalt ei olnud jõudu. Justkui oleks sidur libisenud: mootor töötas ilma tõrgeteta, jalad kah nagu olid olemas, aga niikui jõudu proovisin rakendada, oli soss-soss ja ei midagi.

Jäin Jannost maha. Ja kõigist teistest kah. Mott kadus, tihkusin mõttes nutta. Ma ei jõudnud mitte kellegi järele ja ei möödunud mitte kellestki, v.a neist, kes raja ääres seisid või rehvi parandasid. Seevastu minust mindi järjest mööda.Mõtlesin, et hea küll. sõidan vaikselt lõpuni, viimaseks ehk ikka ei jää. Poolelijätmine tundus lihtsalt veel lollim mõte, sest otsest häda polnud ju miskit. Nii ma siis tiksusin kodu poole, ajasin TPdes kohalike naistega juttu, tutvusin pakutavaga ja veendusin, et nagu on üht-teist võtta, aga samas midagi nagu ei isutanud kah. Sõitsin edasi ja nautisin loodust.Mingisugune eluvaim tuli sisse, kui poolmaratoni rada sai maratoni rajaga kokku ning sain paarist poolmaratoni prouast mööda sõita.

Lõpptulemuseks selle hooaja kõige kehvem tulemus. Vahel lihtsalt juhtub nii, et asjad ei sobi omavahel kokku. Võib-olla, et Granfondost polnud veel ära taastunud, võib-olla olin hommikul liiga tugeva hommikusöögi söönud, võib-olla olin ennast mõtteis juba läbi küpsetanud. Vahet tegelikult pole. Seekord läks nii, tuleb riided tolmust puhtaks kloppiida nina tühjaks nuusata ja edasi minna. Kurat, pooleli ju ikka ei jäta.

tulemused

Üld koht / Nimi / Klubi / Aeg / Vanuseklass / Vkl-s koht

1 Peeter Tarvis KoMo / Fixus Sport 02:23:21 M 1

….

70 Andres Peets Sportlove 1 02:49:04 M 39
116 Vallo Vahesaar Sportlove 1 02:58:46 M 55
135 Kajar Kuldsepp Sportlove 1 03:01:22 M 62
200 Taavet Reimers Sportlove 2 03:09:55 M
317 Tamur Lang Sportlove 1 03:28:31 M 150
364 Janno Sammul Sportlove 1 03:35:40 M 172
416 Jürgen Kuus Sportlove 03:45:51 M 196
431 Mart Reinson Sportlove 1 03:51:32 M 203
432 Peeter Madisson Sportlove 2 03:52:31 M 204
486 Teet Dooner Sportlove 2 04:13:40 M40 180

 

HEEC V etapp, Põleva Kivi

Mart kirjutab oma muljetest viimasel HEECi etapil Ida-Virumaal.

Varasematel sõitudel ei olnud ma oma eesmärgini veel jõudnud. Ei lõdva randmega sõites, ega hambad ristis. Ilmselgelt tekitas olukord veidi meelehärmi ja juba käisid peast läbi ka mõtted, et kui sel aastal eesmärki ei täida, siis ründan samat eesmärki uuel aastal. Kaks päeva enne Põleva Kivi maratoni mõtlesin endamisi, et mida kuradit, juba annad alla? Ei lähe läbi. Kui langen, siis võideldes, ning hõiskasin, tiimikaaslastele, et minu plaan on igal juhul täpiks tõmmata, saagu-mis-saab.

Leppisime kokku, et kell 7 korjan kamraadid peale ja paneme koos Ida-Virusse leekima. Kui Tamuri juurest sõitu alustades GPS-i tööle panin näitas too, et jõuame stardipaika 2,5h enne starti. Alles siis tegi Andres suu lahti, et ta mõtles küll, et miks nii vara, aga ei julenud midagi ka öelda.

28510006795_84bf7c546e_oMinu plaan oli alguses 15 minutit suruda, ja siis hinge tõmmata, siis jälle suruda jne… Õnneks saime teha kena pika soojenduse ning sõidu algus oli teada. Astusime Tamuriga kõige esimestena stardikoridori oma lindi ette. Vähemalt ei pea siis samast stardigrupist alustajatest mööda pressima ning ehk on järgmises ka veidi kiirema jalaga mehed, et saab neile tuulde võtta.  Enne, kui stardipauk jõudis kõlada, lendas meie koridoris ühel tagarehv suure pauguga õhku. Peast käis läbi uudis Münchenist :S

 

Kui anti päris start, siis stardikiirendus kestis umbes 30 meetrit, kuni tuli esimene tropp, kuna vahetult pärast stardikoridori mindi kohe kitsale metsarajale. Siin on ka minu ainuke kriitika korraldajatele- ma tõesti ei mõista, miks oli see lõik hambad ristis starti sisse panna? Oleks võinud asfaltile keerata 50-ks meetriks ja sealt siis kohe põllule. Aga kuna ma ise pole kunagi õhtegi rada teinud, ei tasu seda kriitikat liiga tõsiselt võtta.

 

Sõidust- oma plaanist suutsin kenasti kinni pidada. Algselt mõeldud 15-minutist sai kenasti pool tundi, ehk sinnamaani, kust algasid singlid, kus niiehknaa rohkem tirri lasin. Minu senised vaenlased tõusud, olid muutunud olulisemalt sõbralikumaks ning ei piinanud mind üldsemitte niipalju, kui varasemalt. Ehk oli põhjus selles, et võtsin tõuse rohkem kerides, mitte püsti olles ja raske rauaga kangutades. Samuti tundsin, et liikusin singlitel kiiremini ja seda eriti kurvides- viimasel nädaldal olin just kurvi tehnikat harjutanud. Ja toimis. Singlitel tirri lastes imesin ennast eessõitjatele järjest sappa. Kohe hea tunne tekkis.

 

Ikaldus tekkis u 40ndal kilomeetril, kui jaks oli otsakorral Peast käis läbi mõte, et annaks nüüd rajameister 15km siledat kruusateed ning samas järgnes sellele mõttele teine mõte, et see ju ei ole reaalne. “Võitle rsk! Ei anna alla!”, surusin hambad kokku ja pingutasin edasi. ~5km enne lõppu pakkus tee äärest külamees improviseeritud TP-s õlut. Kurat, ma pole eales nii head Saku Originaali saanud. See aitas Pioneeri singli esimestest tõusudest üüles suruda. Siis aga vist hakkas õlu pähe sest tõsiselt keeruline oli seal liivas puude vahel hakkama saada. Pärast Tampooni singlit (huvitav, miks selline nimi? Kas selle pärast et imeb?) kuulsin endast tagant poolt, keegi karjub “Rada! Rada! T*ra sa ei kuule või?” Mõtlesin, et kurat seda teab, vb keegi sõidab vanuseklassi koha peale ja seepärast tal jube kiire on ning suure ehmatusega lasin enda taga Sparta särgis noore poisi mööda. Pärast tuli välja, et mingid tegelased tegid omavahel nalja. Mingi inside-joke. Sitad naljad Teil.

 

Põllul hakkasin järjest lähemale jõudma 4-sele pundile. Peast käis läbi mõte, et äkki saaks nad kätte. Kui lõpu künkast üles sain, olid nad minu ees aga otsustasin proovida. Ja õnnestuski neist ennast mööda pressida ja enne neid finišeerida. Stardikoridorist läbi sõites oli maapind jube mättaline. Otsisin lähimat varjulist kohta, kus hinge heita ja maandusin med.telgi kõrval, mõeldes, et huvitav, kaua mul siin olla lastakse, kuni keegi tuleb küsima, kas kõik on hästi.

 

Ma pole ammu ennast nii ribadeks sõitnud. Ikka jupp aega võttis, enne, kui inimese tunne jälle peale tuli. Auhinnaks seekord koht 286, mis on uus parim tulemus, kuid kuna finišisse jõudis ainult veidi üle 400 ratturi, jäi ka seekord minu eesmärk 50% sisse mahtuda täitmata. Aga esimest korda 300 sees! Olen tähedanud ka seda, et mida vähem sõitjaid, seda kõvem on konkurents, kuna just esimese otsa sõitjad on pigem alati kohal.

Hooaja täiseesmärk lendas küll nüüd vastu taevast, aga ega ma jonni ei jäta kuna 3 osavõistlust on ju ees.

Tour de Rõuge / Andres

Andruse jutule lisaks meenutab Tour de Rõuge tuuri Andres:


Proloog

TdR-le panin ennast kirja päris viimasel päeval, sest puhkuseplaanid olid üpris lahti. Kui eelmisel aastal ei saanud seal avastarti teha, siis sel korral oli soov osaleda nii suur, et regamisankeet läks ikkagi teele. Muidugi minu eelnev nädal möödus autoga mööda Euroopat trippides, trenni ei teinud – kui just välja arvata Slovakkia Kõrg-Tatardes üks mäestikumatk 1800 meetri kõrgusele. Seega puhkust oli palju, trenni vähe, samas üpris vähe kvaliteetset und ja midagi head reede õhtul ei olnudki oodata. Eesmärke ei hakanud panema, tahtsin saada tugevat trenni ja õnnelikult esimene tuur finišisse ära tulla.

AIMG_9925 (21)
Proloogi lähe

Enne tuuri juurdlesin peas ikka pikalt, kas lasta Tartu Hawaiis esimene Thunder Burt asendada 2.1 Rocket Roniga või mitte. No paremast pidamisest võiks seal Haanja ja Räpina kandis ju kasu olla. Mõeldud, tehtud! Tänud sealsetele tehnikutele, kes kiirelt mu palvele tubelessiks vormistada vastu tulid!

Proloogil tekkis paralleel vanade Datsunite ja Fiatidega – keera süüdet palju tahad aga mootor käima ei lähe. Kuidagi koperdasin ma need kilomeetrid mööda. Piusa ürgoru kaldapealsed olid loomulikult kaiffid – visuaalses mõttes. Ja kuigi alguses sain pärast sillaületust esimesele mäele sõites trobikonnast võistluskaaslasest mööda, siis tunnetuslikult powerit ei olnud. Võis siis tuli kõik meeletu pingutamise tulemusena. Tehniliselt ei olnud mu sõit ka just kõige eeskujulikum. Mulle meeldisid Pisua jõe ületused. Lõpu eel sai mingi rütmi kätte ja võtsin paar tüüpi veel kinni. Üle finiši veeresin 22.-na ja ajalist kaotust võitjale +8’36’‘. Tulemus ei olnudki enesetundega võrreldes kõige hullem 🙂

2. päev

Ma tõesti ei osanud arvata, et tuuri raames keeratakse kokku nii suure kruusa osakaaluga etapp, aga nii kippus välja tulema. Eelmisest päevast olid jalad puhanud, väsimusest ei olnud märkigi. Lootus oli, et äkki saab täna mootori normaalselt tööle. Raja profiil ja loogika panid mind mõtlema, et üritan võimalikult kaua eesmise pundiga koos tempot hoida ja kui enam ei jaksa, siis lülitan tugevale treening formaadile ümber.

28322723072_7c5608d65f_oKlassikaliselt pean alguses ca 7-8 mintsa tugevale tempole vastu ja seejärel vajun ära. Õnneks on TdR-l start normaalsem ja tumepunasesse ei lennatud – esialgu! Ca 15 mintsa oli ilusti peagrupis sees. Mingil järsemal tõusul keerati korralikult vinti peale ja otsustasin oma tempot edspidi ise dikteerida. Juhtumisi jäid koos minuga maha A&T Spordi paar Viljar Kriisi ja Marko Pohlaga. Lisaks oli keegi neljandaks, lätlane vist. Nendega sai edasiselt päris edukalt koos vaheldumisi tööd tehtud. Lätlane oli pundis kõige laisem või siis oli tal lihtsalt raske. 35 kilomeetri paiku nägin niidu peal ca 300 meetri kaugusel ees ootamatult järgmist punti. Kuna jalad tundusid päris värsked olevat, siis otsustasin üritada vahe kinni sõita. Uurisin, kas A&T poisid on huvitunud avantüüriga liitumast, aga viimased soovisid hoida konservatiisemat joont. Midagi utoopilist ei olnud, ühe tiku panin põlema ja nii jõudsingi Redbike’i soolosõitu tegeva Toomas Ellingu ja paaris sõitva Viimsi/KOMO duo, Rene Kübara ja Andre Puki punti. No ei ole päris see seltskond, kuhu peaksin võbi-olla kuuluma, aga why not?, proovime!  Elling tegi ees korralikult tööd ja mul oli ikka päris mitu korda väike vahe sees aga ikka-jälle sain saba peale. Ca 52. kilomeetril hakkas duo meestel rehvijama pihta ja langetasid hoogu, kuni jäid seisma. Mina oma lolluses jäin nende taha ilma imetlema ja Elling sai eest ca 50 meetrise vahe sisse. Nüüd oli koht, kus oleks pidanud treeninguks ümber lülitama. No aga võta näpust, vaim ei andnud rahu ja sundis pingutama. Panin paar tikku hakkama ja õnnestus mees kätte saada. Heinamaa singlil läksin ette tempot tegema. Ühtäkki jõudsime järele Läti Lizumsi-nimelisele duolo ja soolotavale Jõelähtme Singli klubilisele Margus Malvale. Tunne oli mul metsas ja heinamaal hea ning sõitsin kohe grupi ette vedama. Lätlastega tuli vahe sisse ja Elling viskas veel sõna, et “Võtame rahulikult”. Seda veel mäletan, et kuskil põrutaval heinamaal oli vinged sügavad augud, kuhu jalutuskiirusel suutsin nipli maha panna, Elling kordas sooritust. Kruusal pani Toomas asjad paika ja tegi minu ja Margusega vahe sisse. Siit läks mul ka raskeks. Tekkisid esimesed krambiilmingud ja tikutoos tundus päris tühi olevat. Kannatasin Marguse tuules ja lubasin püha töö eest õlle välja teha (ole kena, kui loed, võta ühendust!) 🙂

Lõpu eel, mingil lollil tagasipöördel kruusalt vasakule heinamaa poole, suutsin vasakut noolt lugeda valesti ja põrutasin natuke valesse sihti. Margusega arutasime, et tundub natuke kahtlane kant olevat – on see ikka rada või mitte? Selguse tõi Elling, kes samas suunast vastu sõtkus ja vandus kurja. Poolteist minutit ekslemist ja saime õige trajektoori selgeks. Tolleks hetkeks tulid ka lätlased uuesti sappa ja viimased kilomeetrid … möödusid raskelt, väga raskelt. AT spordi sõbrad tulid tagant ja jahtisid lätlasi – ei hakanud siin võitlust segama. Elling pani ees täpiks ja Margusega ei hakanud finišit tegema.

Vinge sõit, tunne oli päris hea. Lõpu jalad oleksid võinud olla natuke värskemad, kuid treeningu mõtted realiseerusid väga korralikuks võistluseks. Preemiaks 16. koht ja 80 kilomeetrise trassil kujunes kaotust võitjale 19’54”. Sõiduga väga rahul, nautisin täiega (lõpp v.a).

3. päev

Jalad olid eelmisest päevast ikka päris pakud all. Soojendusega sain olukorra miskitvõrra paremaks aga niikuinii ei saa aru enne kui rajal mõnda aega sõidetud. Ees ootas mõnusalt raske 50% Haanja100 radasid. Start oli siis eelmistel päevadel sõidetud kaotustega viitstardist. Õnneks startis 10” minu eest soomlane ja tagant kaotus mulle samuti 40” teine somm tuli. Esimestel kilomeetritel sain eesmise kätte ja tagant tuli teinegi meile järele. Kruusa peal olin mina eest ja singlitel libisesid tasapisi eest ära. No eriti laskumistel panid nad ikka päris julma. Kurgjärve singlil tuli vahe sisse aga õnneks sain FSi mehed järgnevalt ikka kätte. Ca 20. kilomeetril pidin tunnistama siiski nende tugevust ja ostustasin omas mahlas edasi marineerida.

IMG_1787
Stiilinäide Munamäe otsa ronimisest

Poolel distantsil Munamäele läksid jalad ikka eriti nõrgaks. Mäe otsa sõitsin mööda asfalti mitte otse, vaid sinka-vonka üles, et tõusunurk oleks väiksem. Pärast Munamäge võtsin ühe mäe veel jalgsi vastu. Mingil lõpmata pikal tõusul lagendikul võtsin end kokku ja sain tasapisi uut hingamist sisse. Edasi oli uuesti kuidagi kergem, tõuse sai püsti võtta, jalgades oli jälle võimu ja energiat. Hullu tempot samas ei jaksanud panna. Finiši eel suutsin natuke eksida ja tagant hammustas keegi minu koha veel ära. Lõpuks jõudsin oma esimese tuuri finišisse.

Kolmanda sõidu tulemus siis 19.  kaotusega 28’35”. Kokkuvõttes samuti koht esi20-s, täpsemalt 19. 

 

Tour de Rõuge / Andrus

Andrus blogib Rõuge tuurist


IMG_8675
Stardi ootus

Rõuge tuur on üks MTB sõitudest, kust ma puududa ei taha. Kohe kui regamine lahti tehti, panin ennast kirja. Pika pinnimise peale sain ka Tamuri nõusse. Alguses oli plaan, et äkki tuleb klubi rahvast rohkemgi, aga noh, võib olla siis mõni teine kord. Veel viimasel hetkel pani Andres ka ennast kirja. Selle üle on ainult hea meel, et kiired kruusamehed end sellisele üritusele peale regavad 🙂 Kuna mul tekkis mõte fätiga peale minna, siis pidasin endamisi plaani, et sõidan seekordse tuuri rahulikult koos Tamuriga läbi.

1 päev proloog

Rõuge poole hakkasime Tamuriga sõitma umbes 12 paiku. Tartus tegime söögipeatuse ning umbes viie paiku jõudsime majutusse. Andres oli juba siin. Rääksime tiba juttu ja kell kuus hakkasime stardipaiga – Vana-Vastseliina  – poole liikuma. Enne starti sõitsime raja esimesed kilomeetrid nii sama fun‘i pärast läbi. Tahtsin fäti osas saada mingit tunnetust, sest sõitsin esimest korda tube less setinguga. Enne starti lasin esirehvi veel pehmemaks. Start oli, nagu sellistel üritustel ikka, mõnusalt rahulik. Nagu teada oli, siis umbes esimese kilomeetri lõpus tuli pikem seisak, sest üle kitsa silla sai ainult ühekaupa. Peale seda oli kohe korralik tõus, kust sain kenasti üles, Tamur kindlalt sabas. Peale seda raputav heinamaa, kus fät üllatavalt hästi veeres ja ma ei saa öelda, et oleks väga raputanud – tundub, et rehvirõhuga läks täppi.

IMG_8677
Piusa ürgorg

Peale heinamaad tuli kruus ja no seal jäime ikka selgelt teistest maha. 35 kmh on veel kuidagi talutav 28T’ga ja fätiga sõita, aga üle selle on ikka paras siblimine. Eks me neid kruusalõike sõitsimegi max 32-35 kmh. See eest singlitel saime vaikselt mehed, kes kruusal mööda pressisid, uuesti kätte. Kusjuures päris palju tullakse lihtsate kohtade peal maha. Üks koht oli mingi puidust trepp, kust ka ise kahjuks ilma jalga maha panemata üles ei saanud, aga alla saime ratta peal. Peale seda jälle kiired liivased-kruusased teed langeva profiiliga, mida me sõitsime nii, et enam-vähem ok tunne oleks.

Eriti meeldis Piusa ürgorg. Suu oli kõrvuni, kui sinna jõudsime. Pressisime oma fättidega suht tõusu lõppu ära, aga viimased paar meetrit olid sõtimiseks ikka liiga loodist väljas. Enne seda tõusu mingid venna ahastasid: “Kurat, kas sinna peabki ronima?”, meil see eest suud kõrvuni – no kurat, kui äge seal oli. Ahmisin seda loodust silmadega nii palju, kui sain. Järgmine tõus oli ka suht loodist väljas, negatiivse kaldega, kergelt juurikaid täis tipitud. Seal oli mahti ka veel pilti teha. Ja see mis peale seda pihta hakkas oli lihtsalt ülikaif. Kiired ja tehnilised üles-alla põnksud, kus kahjuks eessõitjad maha tulid. Õnneks lasid jalastujad meid laskumistel, kus tagumik tuli üle sadula tagaratta peale lasta, kenasti mööda. Üldiselt on sellisel võistlusel üldse mõnus seltskond ning õhkkond.

Peale Piusa ürgorgu tuli meil Tamuriga umbes 25 m vahe sisse, aga enne järgmist singlit olime jälle koos. Teist korda läbi Piusa jõe ei saanud jälle, ees jalastuva pärast, sõita. No ilmselgelt saime temast singlitel mööda ja kruusal tõmbas tüüp täpiks. Umbes 2 kilomeetrit enne lõppu tekkis plaan, et no kurat kruusalittijast pean enne finitot mööda saama. Hakkasin vaikselt tempot tõstma ja Tamur istus ilusti sabas ära. Viimasel, suht hea nurgaga tõusupõnksul pressisime korralikult, sest Grete Steinburg ja Enno Eilo elasid innukalt kaasa, Tamur ütles ka, et see andis talle jõudu juurde 🙂 Uuesti esimese silla juurde laskudes jäi üks venelanna ette, kes pidurdas korralikult, aga me ei hakkanud laskumise peale temast ka mööda pressima. Enne silda oli tal õnneks oidu meid esimesena silla peale lasta. Ees läks üks konkurent. 500 m enne finitot oli raputav heinamaa lõik. Sättisin ennast talle tagarattasse. Tamur hakkas maha jääma, aga võta näpust, imes teine end järgi ja finishi sirgel lükkasime fätidel rauad paremale ja panime sellile särgi püksi 🙂

IMG_8680
Peale pesu ja sööki 🙂

Oli mõnus päev, väga head ja positiivsed emotsiooni. Homme tuleb raskem päev. Läti etapil on palju kruusa ja see fättidele hästi ei sobi… 🙂

 

 

 

 

 

 


2 päev Läti etapp (tühi rehv-kruus-tühi rehv-kruus ja tõusud)

IMG_8683Magama jäin umbes kell üks öösel, lihtsalt uni ei tulnud peale ja Tamur noorskas hullult 🙂 Hommikul vedelesin umbes 10-ni niisama voodis. Peale seda hommikusöök ja siis ratastega stardipaika Rõugesse. Andres muidugi läks korralikku soojendust tegema, me Tamuriga istusime maha ja lobisesime niisama rahvaga. Umbes 10 min enne starti lasti meid stardikoridori. Sealgi oli mõnus chill olemine, kuniks ühel hetkel vaatasin, et Tamuri fäti tagarehv täiesti tühi. Stardini oli umbes 5 min, kui ta läks pumpa otsima. Kui Ivar andis teada, et 30 sek stardini, siis nägin Tamurit stardiala poole kühveldamas. Start anti just siis, kui ta kohale jõudis – vedas!

Algus oli ikka sigaraske. No kujutage ette, kerge tõus, kiirus alla 30 kmh ei lange ja sa pead fätiga fs-sside ja ht-dega sama kiirust hoidma. Polnudki midagi muud teha, kui tuli rongid mööda lasta. 6-7 km sõidetud, ikka parem ei hakka, kuniks profiil hakkas natuke langema. Ühel ristmikul oli Ivar ise julgestamas – hüüdis kõigile, kes mööda sõitsid: “Nüüd rauad paremale!”. No selleks ajaks olid kõik rauad nii paremal kui üldse olla said, kiirus 40 kmh, allamäge ja ikka mindi nagu postist mööda. Meie taktika oli algusest peale oma sõitu teha, lasime ka need rongid mööda. Kuni ühel hetkel hakkas Tamur rääkima, et rehv jookseb uuesti tühjaks. Ahjaa, enne seda oli vana hea raputav ja märjal ajal ligane, metsavahe lõik, kus fätiga oli lausa lust sõita. Olime omas elemendis. Mingi hetk oli rehv nii tühi, et pidime ristmikul seisvast autost pumpa küsima. Laksasime tagarehvi kivikõvaks ja kütsime edasi.

IMG_8687Eesti-Läti kraavist läbi ja Läti vabariiki jõudes oli selge, et nibin-nabin ehk veab esimesse TP-sse ära. See on täpselt Läti munaka all (kahjuks ei ole meeles selle mäe õige nimi – sry). 3-4 km enne TP-d lasi Tamur laskumisel asja päris peeneks, pidin kõvasti pidureid näppima, et mitte nipplit panna, vajus lihtsalt ühes kiires, laskuvas, kurvis liialt peale. 2-3 km enne TP-d oli tagarehv peaaegu tühi. Mul oli just siis mõnus kerge tunne, aga midagi polnud teha, tuli sisuliselt walk mode peal kuidagi TP-sse ära venitada. Kruusalt paremale 1 km enne TP-d heinamaale keerates oli rehv ikka täiesti tühi. Viimased 200-300 meetrit pidi mees jalutama. TP-s selgus, et pumpa seal pole, õnneks oli abivalmis rahval balloone. Tamur hakkas rehvi vahetama, ma samal ajal kibelesin juba tõusu peale, aga solidaarsusest ootasin ta ära, kuniks asjad korras. Kaks ballooni tuli rehvi kütta, et rehvis midagi sees oleks. Ma enam ei pidanud vastu sättisin end tõusule, siht silme ees – seekord pean selle ratta peal ära võtma. Just enne mind läks üks tüüp entusiastlikult peale, aga suht alguses ronis maha ja jäi täpselt raja peale. Õnneks oli vahe piisav, pidin mitu korda hõikama, et jätku rada vabaks. Võib olla ta ei uskunud, et keegi nii tagaotsa meestest seda tõusu ratta peal võtab (TP-s olime suht viimased mehed – nii palju kaotasime rehvi jama pärast aega).

Tõusul – esimene pool oli ok. Jalgades jõudu oli ja nurk normaalne, kuniks jõudsin kohta, kuhu olin ka varem ratta peal ära tulnud ja siis jalastunud. Kui sellest kohast läbi sain, panin juba emotsiooni pealt edasi. Umbes 20-30 meetrit enne tippu olid nii sääre- kui reielihased nagu tuld täis. Pole elus varem sellist pingutust teinud. Tahtejõu pealt panin edasi. Kui üles sain, siis lasin ratta lihtsalt käest lahti ja istusin tipus oleva pingi peale hingeldama – üles sain!!! Juhuuu, minu jaoks üks oluline tõus sai ratta peal ära võetud (teine tõus on Vällakas, sealt sain juba eelmine aasta üles. Kes ei usu küsigu Intsu käest, sõitsime eelmine aasta paaris). Paar minutit hiljem tuli Tamur ratast lükates ja aina soigus: “hull mees oled Andrus, täiesti pekkis…”. Hea tunne oli tõesti sealt üles saada 🙂

IMG_0695 - CopyPeale seda kulus omajagu kilomeetreid enne kui sõidurütmi uuesti kätte sain. Enne Paganamaad pani Tamur ühel laskumisel hullu või siis segast, kellele mis meeldib. Läks kruusa laskumisele liiga optimistlikult peale, aga kuidagi hoidis hullema ära. Tagant oli päris kole vaadata, kui 35-45 kmh lauges kurvis veab ratta teelt välja. Peale seda Läti pikk tõus ja seejärel tehniline laskumine järve äärde, kus üks meie ees sõitja tegi Tamurit, aga tal läks ikka väga lappama. Õnneks mehega kõik korras ja suht kiiresti oli ta meil sabas. Paganamaa tuli päris hästi välja, eriti mõnus oli järveäärne sinku ja siis teada-tuntud kitsas ja kividega pikitud Liivajärve laskumine. Kui kruus uuesti peale hakkas oli tunne veel päris hea, kuniks ühel hetkel tundsin, et jõud hakkab ära kaduma. Tamur läks ette vedama, aga mul polnud ikka kõige parem. Singlitel läks natuke paremaks ja kui uuesti kruus hakkas, umbes 60 kilomeetril sain nn. pool-haamri. No täitsa pekkis, ei saanud Tamurile järgi. Vahe pidevalt 5-10 meetrit. Ahjaa, kõige nürim kruusalõik üldse oli enne teist TP-d. Enam ei taha seda kunagi sõita.

Tagasi haamri juurde – umbes 68-ndal kilomeetril käis peas virr-ja-varr. No mida kuradit ma siin üldse teen. Kõht korises, lausa kleepus vastu selga. Batoon oli küll taskus, aga pelgalt mõte seda sööma hakata ajas iiveldama. Polnud muud teha kui kannatada ja veel kord kannatada. Vot seda on mulle küll antud, teravat jalga see eest väga mitte. Ja siis ühtäkki, kui juba samal rajalõigul olime mida hommikul sõitsime (siis oli see tõusva profiiliga), oli nüüd laskuva profiiliga, hakkas parem. Tamur plähmerdas millegipärast  Jürihani peale pööramise ära :)), aga lõpp oli juba lähedal ja mul tunne hea. Jürihani tõusud sai nagu muuseas võetud, saime ühest Redbike vennast mööda. Siis tuli veel Ööbikuoru tõus võtta ja kui selja taha vaatasin oli Redbike vend ennast meile järgi imenud. Kohe sain aru, et tüüp tahab finito pähe panna. Ladusin kohe ühe käigu raskemaks ja tõstsin tempot. Lootsin, et Tamur paneb ka juurde, aga just siis oli tal raske. Igatahes ei hakanud ma Tamurit 200- 300 meetrit enne lõpu järgi ootama, kui tagant tuli Redbike vend kurja plaaniga mulle pähe panna. Seekord tal see ei õnnestunud ja mul oli vähemalt kaks käiku veel varuks 🙂

IMG_1377 - CopyKokkuvõttes oli raske päev, päris palju ebaõnne, aga homme on uus päev ja peaks fätile paremini sobima. Eks näis…

 

 

 

 

 

 


3 päev – Haanja 100 radadel

Läbi aegade on kolmas päev mul kõige paremini välja tulnud. Hommikul oli kerge väsimus ja jube uni. Äratuse panin 8.00 peale. Sööma läksime umbes pool üheksa. Tavapärane puder ja klaas piima isegi kohvi ei joonud. Stardipaika jõudsime just siis, kui Andres oma lähte sai. Meie startisime 10.30 ühisstardist. Seekord mingit rehvi jama ei olnud 🙂

p2080073222-o849351573-5
Start on antud

Kolmanda päeva esimene kilomeeter on sama nagu teise päeva algus. Seejärel keerab rada Jürihani peale ja peale laskumist on kohe kaheastmeline tõus. Enne tõusu oja läbimine, kus enamus jalastusid. Endalegi üllatuseks ma seal jalga maha ei pannud. Mulle tundub, et fätiga on parem seistes tasakaalu hoida. Esime astme tõusust võtsin ratta peal. Teine osa on nii järsk, et vaevalt sealt üldse keegi üles on sõitnud, aga mine tea… Kui uuesti kruusa peale jõudsin polnud Tamurit näha. Võtsin hoo maha ja ootasin ta ära. Ta hiljem ütles, et talle selline algus, kus kohe tõusud on, üldse ei sobi. Järgmised 3- 4 kilomeetrit tulid väga kiirelt. Isegi vahepealsed tõusupõnksud olid üllatavalt kerged. Kui jälle kruus hakkas, pandi meist mööda nagu postist. Me isegi ei hakkanud rapsima, et järgi võtta.

Kurgjärve kandis, Väikjärve juurikasinglil, hakkasid kiired kruusamehed vaikselt selg ees vastu tulema. Lisaks oli terve mets, igas vanuses, (noori)sportlasi täis, kes sõitjatele kaasa elasid. Ilmselt oli seal mingi spordilaager samal ajal. Seal olime Tamuriga veel kenasti koos, aga kui Kurgjärve kergliiklustee peale keerasin oli vahe juba paarsada meetrit. Otsustasin ta ikkagi järgi oodata. Üks Clubbersi sõitja läks asfalti peal veel mööda, kiusatus oli järgi minna, aga ei läinud. 2- 3 kilomeetrit enne esimest TP-d ütles Tamur, et ma paneks omas tempos minema. Alguses ikka hoidsin tagasi, aga kui selja taha vaatasin oli vahe juba päris suur. See oli üks asfalti tõus enne Vällaka TP-d. Otsustasin, et panen omas tempos edasi 🙂

TP-s lasin pudelitesse vett panna, võtsin paar pooleks lõigatud banaani tükki ja panin kohe edasi. Ees ootas Vällamägi! Enne starti käis võistluskeskuses arutelu, kes on Vällakast üles sõitnud ja kes mitte. Mulle üllatuseks pole sealt üles sõitnud isegi Tarmo Tarlap. Kui tõusule hakkasin jõudma, siis olin valmis jalastuma. Olen sealt korra üles saanud ja mulle sellest piisab. Aga kui olin esimese järsema ja juurikase osa ära sõitnud, siis panin edasi ja nii lõpuni välja. Laskumine fätiga oli ikka väga aeglane. Raputamine viskas pidevalt pudeli välja ja seda ma endale lubada ei saanud. Mul kulub meeletult palju vedelikku sõidu ajal. Joon väikse sõõmu praktiliselt iga 5-10 min järel. Teine osa Vällakast läks seekord nopelt. Mäletan hästi, kui esimest korda seda sõitsin, siis ei jõudnud ära ohkida, kui karm on ikka 2x Vällakat võtta. Motti andis muidugi ka see, et terve tõus oli rattureid täis ja seljad tulid kiiresti vastu 🙂

p1886145128-o849351573-5
Konkurent Munamäe tõusul ja abijõud kruusal 🙂

Enne Munamäge olin neist kõigist, kes enne mööda uhasid, jagu saanud. Kuuse singlil oli kuidagi eriti hea minek. Sealgi sai päris mitu skalpi võetud ja enne Munamäge veel päris mitmest mööda mindud. Munamäel võtsin endale omaselt kohe alguses rahuliku, kuid ühtlase pressiga tempo. Kõrval sõitis kohalik Haanja rattaklubi rattur. Viimased 10-15 meetrit läks veel sprindiks. Panin raskema käigu, püsti peale ja endalegi üllatuseks sprintisin tõusu lõpu osa suhteliselt kergelt ära. Munaka laskumine oli ka kuidagi siledamaks ja madalamaks nühitud või oli asi fätis 🙂 Kuidagi mõnusalt ja kergelt tuli Munamägi seekord. Ees ootas Mõrvar!

Alguses oli kuri plaan Mõrvarist üles sõita. See on tõus mis on seni ratta peal alistamata jäänud. Eelmisel Tuuril sain umbes kolmveerandi peale. Seekord ainult poole peale 🙂 Selle nurk on ikka haiglaselt järsk ja just tõusu teine pool ning eriti tõusu lõpp. Haanja rattaklubi konkurent pani tõusu ratta peal üles – respect! No ja peale Mõrvarit oligi nagu tõusudega enam vähem kõik. Vähemalt minu enda jaoks on sõidu ülejäänud osa kuidagi kergem. Massimõrvarist läksin see kord alla vasakult, polegi vasakult varem alla läinud, aga kuna kohalik läks sealt, siis panin järgi. Teises TP-s lasin pudelid uuesti täita, võtsin banaani ja kurki ning uuesti ratta peale. Konkurent Haanja rattaklubist oli selleks ajaks juba edasi pannud. Järgnes pikk heinamaa tõus, seejärel kiire kruusalõik ja siis metsavahe sinku jõeni ja vot see tõus, mis peale seda tuleb on ka alati kuidagi raskelt tulnud, aga seekord tuli ka see kuidagi lopelt võib olla oli asi ka selles, et nähtavas kauguses läks Haanja RK konkurent.

IMG_2483 - Copy
Tuur on fätiga tehtud! Tehke järgi 🙂

Kui ma ta uuesti kätte sain, siis panimegi ülejäänud raja koos. Singlitel mina ees ja kruusal tema ees. Enne Jürihani, kiirel kruusa laskumisel, ei saanud ma talle kahjuks fätiga tuulde. Jürihani singlitel ja viimasel tõusul sain ta uuesti kätte, aga mingi hetk vajus ta uuesti eest ära. Ees läks ka Veloclubberis paar Kaido Kaschan ja Kuldar Reiljan. Enne Ööbikuorgu aga vajusid ka nemad eest ära. Olid viimasel heinamaalõigul selgelt kiiremad, kui mina oma fätiga. Viimase tõusu võtsin rahulikult, tagant ei tulnud enam kedagi ja ees ka polnud kedagi püüda. Vot selle päevaga jäin ma väga rahule. Umbes 25 minutit hiljem tuli ka naerulsui Tamur. Ta jäi ka oma esimese Tuuriga väga rahule. Aga üks on kindel, fätiga ma enam võistlustele ei lähe 🙂

HEEC Raplamaa Rattamaraton EMV

andres peets

Rapla HEEC oli üks kahest olulisimast võistlusest sel hooajal – ikkagi EMV! Poolteist nädalat enne lükkasin treeningmahud alla ja hakkasin vormikõverat plussi poole timmima. Esimest korda sel aastal. Võistlusnädala taastavatel trennidel hoidsin end tagasi ja nii see võistlusnälg aina kasvas.

27960003112_ef7e9d24b9_o-2
8. kilomeeter

Hommik käes, harjumatult puhanud tunne sees, tõmbasin koos teiste Sportlove’i pundi liikmetega sooja tegema. No sooja ei olnud vaja tegelikult palju teha, sest 30kraadine palavus võttis juba puhkeasendis higistama.

Et siis üllatus ei hüüa tulles. Mingil võimatul põhjusel panin ma juba esimestel liigutustel korralikult muda sisse külje maha (hea, et ma ratta ja kõik riided eelmisel õhtul läikima lõin – nii on palju puhtam kukkuda). Õnnetuse õnnelik pool oli see, et ei teinud suuremat endale ega tehnikale viga. Soojendus jäigi mul tiba poolikuks, läksin otsejoones rattahooldesse ja puhastasin käikari jm tavaari ära.

Kolmandas stardikoridorist sain NJ ja MJ koos hästi minema. Esimesel 7km ringil tagasi Palukülasse hoidsin mõõdukat joont aga miskil põhjusel tulid paljud selg ees vastu. Esimeses VF olin vist 85. tõusnud – minu lähtest vist ainult mõned olid eespool. Kruusale jõudes tuli tagant üks Viljanti rattaklubi noor hullu panema. Võtsin tuulde ja jõudsime pea 200 meetri kaugusele järgmisest pundist. Mudasemale ja rööpalisele metsateele suutsin nii juralt sõita, et esiratas läks jälle alt ja lendasin teise küljega porisse. Tänks! Hooaja kõik kukkumised ikka ühel sõidul! Mingi 15kond ratturit panid mööda, koperdasin ratta selga ja avastasin end ühtäkki naiste kesekelt – Ehrbergi, Steinburgi ja Kalmi taga.

Merko singlil sain suuremast pundist uuesti mööda – naised jäid seljataha. Samas jook kadus elukiirelt ja mõtlesin, et olen oma joogipunkti juba maha maganud. Rock gardeni juures oli Eva siiski olemas ja kõik lõppes õnnelikult. Keavasse jõudes pressisin end pundi ette – ei tahtnud kellegi taha koperdama jääda. Ikka hoidsin enda arvates paar käiku tagasi – enesetunne oli vingelt puhanud – nii, et ise ka ei uskunud.

Keava mägede teine pool oli arvatult raske, ühel negatiivse nurgaga tõusul põrusin tehniliselt. Kahel korral pidin jala tõusu võtma. See lõi tempo segamini ja tagant sai suurem punt mind kätte. Seal lõigul oleksin pidanud ca 1 minut kiirem olema. Pasaaugu singel absull ei meeldinud – suutsin ühel korral mõnusalt ratta võssa keerata. Hilisemad põntsakud ja muud ägedad singlid ei tundunud just kõige vaimustavamad. Energia kadus täiesti lambist ära ja edasi ei liikunud üldse. Parem jalg hakkas ka krambitama – tagant tuli paar vormelit, kelle tuules sai vähemalt vastutuule kruusalõigud ära sõidetud. Järgi ei jaksanud siiski minna. Kaotasin seal lõigul oma tempos ca 2 minuti. Lõputõusud on alati ägedad, eriti Palukülas. Õnneks rohkem külge maha ei pannud ja sain finišis oma väljateenitud õlle kätte. 89. koht.

Lähte 88. tulemuse kõrval oli see kindlasti magusam, sest EMV jaoks oli tugevam sats end kohale seadnud ja konkurents tummisem 🙂 Samas oleks pidanud vormi paremini realiseerima ja vähemalt 10 kohta eespool lõpetama. Järgmine kord paremini!


kajar kuldsepp

Rapla maratoni võib kokku võtta ühesõnalisena “sufferfest”, täpselt nii tituleeris selle mulle Strava. See oligi tõeline katsumus, see oli raskema tundega sõidetud maraton üldse.

kajarEeldused korralik koht Raplas välja sõita olid igati olemas: peale sai mindud pea puhanuna, koht 3 .stardikoridorist ja hooaja seni parima vormiga,  aga tulemuseks 213 koht, mis tähendas eelpool öeldud arvesse võttes täieliku  läbikukkumisena. Ei saagi täpselt aru, mis läks valesti, kõik vist!

Stardipauk käis, pulss lendas punasesse ja seda jagus kuni 20km, edasi oli juba katastroof: mida kilomeeter edasi, seda rohkem horde must mööda vuhises, no ei jõudnud enam üldse. Lükkasin siis reziimi stanby’sse ja tiksusin edasi, kuid pulss ikka punases.  Ootasin huviga mida Keava mäed minuga teevad, kuid kartus ei olnud liialt suur, sest hullemaks minna lihtsalt enam ei olnud võimalik.

Aga oli ikka, Keavat jagus seekord hulgim, võrreldes eelmise aastaga. Peale 43km, kui mäed läbitud, lendas üks “vanake” klubikaaslane ka veel mööda, mis viis moti täiesti alla. Proovisin sabas püsida aga ei jaksanud. Nii aga seda asja enam jätta ei saanud, tühjendasin oma taskud head ja paremast ja äkki tuli eluvaim tagasi ja leidsin veel natuke energiavaru. Järgmine käik sisse ja täiega läbi Pasaaugu singli ja järgnevate mudateede lõpu poole. Sain “vanakese” siiski kätte ja  lükkasin veel ühe käigu edasi ja gaas põhja. Nüüd hakkas hordide viisi raffast selg ees vastu tulema, kahjuks oli enamus poolmaratoni omad ja seega kohti enam suurt ei parandanud, aga vähemalt enam ei kaotanud ka. Kuni lõputõusuni oli tunne väga hea – kuidas viimased tõusud kustutasid selle viimase jõuvaru ja viimane kilomeeter oli päris kole. 200m enne finishit lendas  üks lätlane ka veel mööda, seda aga ei saanud lasta juhtuda, et ta enne mind joone ületab, tegin veel viimase ponnistuse ja finišijoone ületasin siiski esimesena.

Tundub, et kuumus ei ole minu sõber ja 2h sõitu anaeroobses tsoonis on natuke liig, et tulemust teha. Mis ei tapa, teeb aga tugevamaks ja järgmine kord jälle.


Andrus Pilt

Kolmas võistlus see aasta. Kui eelmisel aastal sõitsin Põleva Kivi etappi, siis see aasta võtsin plaani sõita läbi Rapla etapp. Seda ennekõike sellepärast, et aastaid tagasi toimus sealsetel radadel Paluküla 100 rattamaraton – Keava mäed ja Paluküla tõsusud, selle kohustuslik osa. Viimane treeningu moodi pingutus oli Rakvere Rattamaraton.

27985693051_4725704977_oHommik oli tavapärane nagu ikka, puder moosiga, piim ja lõpetuseks kohv. Ilm oli muidugi ilus, aga minu jaoks liiga palav. Kui võistluskeskusse jõudsin olid teised Sportlove klubiliikmed juba kohal. Ma ei saanud ratastki auto pealt maha, kui oligi punt koos – äge! Ma ei tea, kas ka eelnevatel etappidel on see tavapärane, et enne starti käib omavahel mõnus tögamine ja naljaviskamine. Mulle igatahes nii meeldib. Ei mingit endasse kapseldumist, kõik võtavad asja chillilt 🙂 30 min enne starti tegime kõik koos kerge soojenduse ning siis vajus igaüks oma koridori. 10 min koridoris passimist oli juba iseenesest paras katsumus. Nagu saunalaval oleks olnud. Ühe joogipudeli oleks tahtnud juba enne starti tühjaks kulistada, nii palav oli…

Juba esimesel 50 meetril suutis keegi risu panna. Kuidas see võimalik on? Mille kuradi pärast inimesed nii hirmsasti rapsima peavad? Sellel küsimusele ilmselt vastust otsida pole mõtet, eks see olegi igaühe enda asi… Esimesed tõusud võtsin rahulikult. Kummastav oli see, et teisel tõusul oli kogu punt, mis kolmandast lainest läks, tõusul ratastelt maas ja kui ma sealt üles pressisin, siis vaadati imelikult, et no-mida-sa-mees-siin-tõestada-tahad. Aga ma sain kenasti üles ja ilmselt kümmekond kohta ka prandatud 🙂 Esimesed 10-12 kilomeetrid oli nii ja naa. Kuna mulle selline palavus ei meeldi, siis reageeris ka keha vastavalt. Pulss oli pidevalt 180 lööki/ minutis. Kruusal vajusin kohe läbi grupi ja jäin üksi tiksuma. Singlitel tulid jällegi kõik need, kes kruusal mööda pressisid, selg ees vastu ja mis kõige naljakam, iga juurika ja natuke porisema lõigu juures pandi jalg maha. Ei saanudki nagu meestest aru, et kas eksiti võistlusega või milles asi.

Rock garden’il juhtus sama lugu, jalad maha ja kogu lugu. Kõik kruusa vennad lihtsalt ikaldusid singlitel, tilbendasid ees, vänderdasid ratta peal, nagu sõidaks rattaga esimest korda. Aga noh, kuna mind tulemused ei huvita, siis ei hakanud ka mööda pressima. Sõitsin viisakalt ilma trügimata ja kui sain mööduda, siis ei jätnud võimalust kasutamata. Keava mägedes näpiti väga palju pidureid. Seal on laskumisi, kus saad ilma pressimata, hooga lihtsalt üles, aga kui ees näpitakse pidureid nii, et sõrmenukid on valged, ega siis polegi midagi muud teha kui ise sama tempo omaks võtta. Kui Keaval Kajarit jalutamas nägin, siis oli kohe selge, et ta vist alustas liiga kiirelt. Ta küll üritas sappa võtta, aga jäi kahjuks kohe maha. Kuni “pasaauguni” oli mul tunne väga hea ja seal justkui lambist kadus jõud täiesti ära. Viimased 10 kilomeetrit lugesin kilomeetreid, et saaks juba maha. Mingi 5 km enne lõppu tuli tagant Kajar ja möödus nagu postist. Ma isegi ei üritanud järgi võtta. Polnud lihtsalt jõudu. Võib olla oleks pidanud poole distantsi peal sööma, aga noh kuna tuju ja minek oli hea, siis nii see läks.

Päris lõputõusudel võtsin ennast kokku, aga viimasel järsemalt tõusunukil (ca 1km enne lõppu) oli küll tahtmine maha ronida, aga kuna Jako läks silmapiiril ees, siis heietasin lootust, ehk püüan ta kinni. Loomulikult jäigi see ainult heietuseks 🙂 Üle finišijoone sõites nägin kohe seal samas Kajarit lõõtsutamas, oli ka teine vist suht piiri peal lõpuni ära tulnud. Esimsed 5-10 min peale lõpetamist lihtsalt istusime ja lürpisime vette. Peale seda kiirpesu tiigis ja seejärel sööma. Supp oli sellise emotsiooni ja kuuma ilma pealt ka kuidagi kesine, aga kuna kõht oli nii tühi, siis tõmbasin kaks kaussi järjest sisse. Kui Tamuriga kokku sain läksin veel temaga koos sööma ja lasin veel ühe supi otsa. Seekord ei saanud väga head emotsiooni. Liiga palju kruusa, liiga kuum ilm ja vähene treenitus… Selleks aastaks on HEEC etapid sõidetud. Kahe nädala pärast juba TdR’il 😉


mart reinson

Rapla maratoni ettevalmistus algas juba Lähte finišis, kus Risto viitas minu ratta raamil olevale kriimustusele ja küsis “mis see on?”. Pesin ratta kodus puhtaks ja lähem uurimine tuvastas raami ülemises torus mõra. Järgmisel päeval viisin ratta poodi, järgnes nädala jagu kannatamist, kuni tuli garantii kinnitus ja seejärel veel 2 nädalat ootamist, kuni sain MTB tagasi vahetult enne Rapla võistlust.

27782382130_8d583e9bc5_oRapla rada polnud ma varem sõitnud, ainult jutud rääkisid, et pidi väga raske olema ning Lähtes olid korraldajad lubanud, et nad keeravad veel vinti peale. Stardis mõtlesin, et vahet pole, saagu mis saab, vaatame kuidas läheb ning lükkasin oma 50% hulka tulemise plaani sujuva liigutusega kõrvale.

Esimesed 20km olid väga head. Saime koos AC Racingu poistega mõnusa kamba, kus tegime viisakalt korda mööda tööd. Seda kuni Merko singlini, kus meie grupp veidi suuremaks läks ning jäin aeglasemate selja taha pidama. Keava mägedes tundsin esimest korda, et ihkasin oma Thunder Burti asemele veidi suurema nupuga rehvi. Mõned laskumised oleks julgenud ehk veidi kiiremini võtta.

Nagu varemgi, ei pidanud ma ennast liigselt uhkeks, et mitte jalastuda järsemate tõusude eel. Ühel järjekordsel jalastumisel kuulsin, et tagaratas käib vastu raami! Mismõttes?! Selgus, et häda polnud midagi muud, kui et tagaratas oli alt ära tulnud – kiirkinnitusest lahti ja kõrvade vahelt väljas, viltu all. Kerge värin käis seest läbi, arvestades, et olin just 3 sekundit tagasi tulnud alla kiirest laskumisest, mis lõppes järsu pimeda vasakpöördega.

Raja viimase osa märksõna oli kahtlemata muda. Mingitel hetkedel istusin konkreetselt keskjooksuni sees. Mida muud sa Pasaaugu singlist ikka oodata oskad. Kuum ilm+niiske metsaalune meelitas parmud välja- kuradi vastik on sõita, kui pead täie jõuga lenksu hoidma ja samal ajal sind keegi närib. Kui parmud muret tekitavad, siis järelikult oled liiga aeglane, mõtlesin, ja vajutasin pedaale kõvemini.

Rakvere – peab osalema – rattamaraton

Andrus blogib Rakvere rattamaratonist


rakvere
Vinni TP teist korda – ees ootab Siplase mägi

Rakveres osalemise või mitte osalemise tagamaade põhjendamiseks peab ajas kõvasti tagasi minema. Olid ajad, kui Rakvere etapp toimus kahel ringil ja kord seda juba sõites, hakkas see rada mulle väga meeldima. Rakvere on paljuski ka lapsepõlve kodukant. Kui etapp kuulus veel palju tuntud/ teatud Elioni sarja ning oli kaheringiline, siis oli seal alati palju osalejaid ning alati oli ka katkestajaid. Nüüd üheringilisena on see rada kindlasti parem ja ilmselgelt osalen ma seal alati kui võimalik.

Mingit ettevalmistust ma sellel etapil osalemiseks ei teinud. Ikka tavapärased Teisipäevakud ja Neljapäevakud 🙂 Kui reedel ja laupäeval sisuliselt terve ööpäev kallas, siis oli kohe selge, et tuleb porine sõit. Pühapäeva hommikul nagu ikka, puder sisse, piim peale ning lõpetuseks pool tassi kohvi. Mingit ärevust ei olnud. Pigem oli uni ja kuna hommikul ka veel sadas, siis võtsingi asja rahulikult. Kui Indreku ja Rauliga Rakvere jõudsime, siis veel kergelt tibutas ning võistluskeskuses oli väga rahulik. Rahvast liikus ikka kurvakstegevalt vähe. Kell 11.35 läksime tegime raja esimese osa (Vallimäe) läbi. Kohe peale ratta peale istumist oli selge, et kilekaga sõita ei saa – hakkab palav ja keha kuumeneb üle. Stardi eel saigi kilekas ja sääred maha võetud.

Start oli seekord (vist võrkpallivõistluste pärast) kohe mäkke, siis parem-pööre, seejärel vasak-pööre ning uuesti mäkke 🙂 No olgu, mingi tõsiselt võetav mägi see ei ole, aga sile ka mitte. Trügima ei hakanud, sõitisin seal kus sai, ikka äärtes ja viisakalt. Palermo radadele jõudes sain kohe aru, et mingit kruusa-ralli-kiirust-mul-pole. Jalad olid natuke tuimad. Samas Kõrgemäe esimesel tõusul oli tunne väga hea, aga selleks ajaks oli ka väga palav. Seal tegin ka esimese pausi, võtsin kiivrialuse nokamütsi ja varrukad ära – krt vesti oleks ka pidanud kohe autosse jätma. Hea üllatus oli see, et teist korda tuli ka Kõrgemäele tõusta, vanadel aegadelgi tuli seda tõusu mitu korda võtta. Tõusult alla minnes oli rada juba üsna pehme ja tuli üksjagu pidureid näppida. Seda enam, et alla jõudes on vanad rööpad (juba ammustest aegadest) ja kui on libe ning tatine, siis seal viskab lenksu käest.

rakvere2
Vinni TPs esimest korda. Pori koukimine…

Enne Siplasele (esimesse TP-sse) jõudmist olid ka üks uus lõik. Siplase oli nagu ikka. Kahju ainult, et üks eelmise aasta lõik oli välja jäetud. Viimasel laskumisel, enne tee ületamist,  tuli jalastuda. Kripeldas küll, et mida värki – mina sõidan alla, aga kuna laskumine oli jalastujaid täis, siis hakanud seal üksi driftima. Peale seda on mõnus kruttimise sinku. Karjääri juures tuli hirmsasti rahmeldades Ints 🙂 Ma arendasin seal just vestlust rahvaga, et näete  maasikad siinsamas ja siis tuli üks vend vasakult rabaki-robaki :)) Mäepealse singel oli kohe eriline maasikas. Eelmine aasta keeras rada peale karjääri kohe kruusale, aga seekord oli seal siis teisiti. Mäepealse sinkul me siis koos Intsuga seiklesime, kuna ta sõitis üsna rabedalt, siis ühel hetkel sain omas tempos minnes temast mööda. Pajustis sai ta mind uuesti kätte, seal tegin teise peatuse. Pori oli tagumise kahvli vahel nii palju, et see pidurdas silmnähtavalt-tuntavalt kiirust. Koukisin selle välja ja kui liikuma sain oli Ints juba eest ära läinud. Aga noh, sõitisin oma tempoga edasi ja ega tal vist puukoore peal kerge ei olnud. Enne kruusa sain ta uuesti kätte.

Kruusal mõtlesin juba Madiseaugu peale. Enne seda panin metsavaheteel kerge risu. Sättisin esitatta rööpasse ja viskas lenksu käest. Madiseaugu juures oli ka seekord pealtvaatajaid, kes hoiatasid/ innustasid olematu laskumise juures jalastuma. Ints jalastus, aga minu eneseuhkus ei lubanud jalga maha panna 🙂 ja ausalt öeldes polnud vajagi. Peale Madiseauku tuli tempos kerge tagasilöök. Ei tea, kas sellest, et seal pidi siiski üksjagu jalutama ning tempomuutus ei mõjunud hästi, aga peale seda hakkas vahe sissu tulema. Ma ei saa öelda, et Pajusti park seekord väga põnev oli. See mis seal toimus oli ikka hullumaja. Sõita küll sai, aga noh rahvas tuleb ikka väga kiirelt rattalt maha, kui laskumisel lahtist pori näeb. Õnneks on mul kogemust üksjagu ning servi mööda sain omas tempos selle lõigu enam-vähem sõidetud.

Pajusti TP-s võtsin topsi vett ja kirusin endamisi eesootavat kruusalõiku – enne kui rada uuesti Siplasele keerab. Kuidagi sõitisin selle kruusa ära. Vähemalt kaks rongi läks minust seal mööda ning kadusid silmapiiri taha.  Kohe Siplase esimesel tõusul kõik need vennad jalastusid ja tulid selg ees vastu. Ega endalgi tuli päris palju jalutada. Negatiivse kaldega pööramised ja läikima nühitud juurikad ei soodustanud ratta peal nende lõikude läbimist. Peale Siplast jäin Kõrgemäe tõusu ootama ja kurjam küll, mul oli plaanis sealt üles sõita. Kuid olude sunnil olin eessõitjal liiga tagarattas ning kui tal lappama läks tuli ka mul jalg maha panna. Möhmasin seal midagi, mis ilmselgelt ärritas teda, aga 2 sekundit hiljem olime juba sõbrad edasi 🙂 Ja siis käis nagu välk ja pauk ning esimest korda elus hakkas rattaga sõites pistma. Lootsin, et see on ajutine ning läheb kohe üle, aga läks ainult hullemaks. Polnudki midagi muud teha, kui läksin sisuliselt walk mode peale ja tiksusin terve Palermo ja sealt finišisse. Kokkuvõttes oli vägev päev, kui Pajusti pargi lõik välja arvata. Järgmisel aastal olen Rakveres platsis nagu viis kopikat…

Marimetsa Kapp, Ruila & Märjamaa

Andres kirjutab Marimetsa Kapp kahest esimesest etapist.


Marimetsa Kapp on minu toidumenüüs olnud väiksemate vahedega juba neli aastat. Esimene start oli 2013. aastal Enniste Piirsalu krossivõistlusel – see oli peale Tallinna Rattamaratoni lühikese distantsi vist minu elu teine võistlus. Alustasin päris-päris stardikoridori lõpust. Finišisse veeresin 141 võistleja seas üliõnneliku, 106ndana. Tollasele võitjale, Sten Saarnitsale, kaotasin 24 minutiga.

Kolm aastat hiljem lükkan sama sarja II etapil Märjamaal oma velo stardijoone esimesse ritta, pulss on rahulikult 80 juures. Start!!! Ja lendangi koos Redbike’i punastega pea võrdselt minema. Kusjuures kõige pullim on see, et mõne aasta tagune pingutus oli tunnetuslikult vaat, et karmimgi. Eelmisel pühapäeval oli kõik … kergem. Finišis kordasin Ruila parimat 17ndat kohta, seda 264 võistleja seas. Kaotust võitjale, Peeter Poopuule, 4 minutit ja 28 sekundit.

I etapp, Ruila

Hooaja alguses on HEECi maratonidel probleem kiire algusega: nii Kuusalus kui Vooremäel ei suutnud stardist normaalse tempoga minema saada ja pundis püsimine oli tõsine katsumus. Sestap mõtlesin seekord treeningu mõttes just alguses tugevasti alustada ja hiljem vaadata, kas mingit eluvaimu on sisse jäänud?

DSC_9892Stardist saingi esimesele pikale kruusasirgele 20 possa kanti minema. Ca 1/3 distantsist suutsin Pajuri pundi sabas püsida. Seda kuni pundi keskelt läks asi pooleks – panin päris mitu tikku põlema, et järgmist 3-liikmelist seltskonda kätte saada. See tunne, kui näed ca 100-200 metra eespool tüüpe, tempo on endal korralik. Nüüd ja praegu on viimane võimalus üldse järgi pingutada, sest hiljem … on hilja. Klots põhja, jalgadesse hakkab juba esimene väsimus tulema ja näen, et olen ainult natuke lähemale saanud. Pean iseendaga võitlust, kas pingutada veel või anda alla? Panen sama tempoga edasi, ja emotsionaalselt tundub, et tegelt läks veel paar grammi juuregi …. Ikka on vahe sees. Laktaat on jalgades, aga alla ka ei taha anda. Nii endaga mitu korda võideldes, tulin ikka järgi ära! Fuck yeah. Ainult, et pool võistlust on veel ees 🙂

Tegelt oli taktika kõik õige ja pingutus tasus ära, sest edasi domineeris kruus ja järgmisi palju kätte ei saanudki. Rääkimata, et keegi tagant oleks lähenenud. Sõitsime vaheldumisi pea lõpuni. Viimasel singlil panin klotsi põhja ja sõitsin singlitel eest ära. Ca 500m enne finišit jõudsin peaaegu järgmise 5se pundi kandadele. Natuke jäi puudu. Koht elu parim, 17-s (võistlusklassis 9.), kaotust võitjale, Raul Ollele, 2’56”.

 


II etapp, Märjamaa

DSC_9511Esimest korda siis päris esireast – why not? Stardist sain päris hästi minema. Esimestel kilomeetritel suusaradadel olin ma liialt vähe nahhaalne ja lasin nii mõnelgi vahele trügida. Mõne minuti pärast oligi eestpoolt juba rivisse vahed tulemas ja tõmbasin kiiresti need kinni. Esimesed 10 mintsa suutsin liidritega samas tempos püsida ja seejärel jäin ikkagi teise pundi sabasse. Midagi juurde ka ei olnud mul panna. Tundus, et pidin hoopis kiire alguse pärast natuke lõivu maksma.

Distants oli kahel ringil. Esimese lõpus ei jaksanud ikka tempos püsida, tundus natuke liiga valus minu jaoks. Kuivõrd kruusa ei olnud, rada jooksis metsas ja oluline oli ainult enda jalgade võim või võimetus, siis pidasin paremaks omas rütmis jätkata. Nii oligi, et pidin terve teise ringi üksi ennast motiveerima ja pingutama sundima. Singlite lõpus oli alati eest kellegi selg paistmas ja see oli nagu teetähis ees. Järgi samas ei saanud ja tagant ka kedagi ei paistnud. Mõned kilomeetrid enne lõppu nägin tagant kolmest seltskonda lähenemas. Panin juurde ja jõudsin nii finiši eel Hawaii meeskonna Siim Hiole järele. Pingutada ta ei jaksanud ja nii lõpetasingi jälle 17ndana. Kusjuures tempo oli mul ühtlane, esimene ring oli ainult 30” kiirem kui teine.