H100 (miilisõit)

Ma arvan, et see võis olla kuskil suve hakul, maikuus, kui Tarmo ütles, et lähme sõidame miili. Kaua ei mõelnud, ütlesin: “Loomulikult” 🙂 Umbes augusti keskel hakkasin kõhklema, kas on ikka hea mõte 100 miili sõita. Aga mingil kummalisel kombel, raske on seda seisundit ka praegu kirjeldada, ma 100 kilomeetri peale ennast ringi ei reganud. Kui kätte jõudis TRM’i aeg, siis olin oma vormikõvera suhteliselt nulli, kui mitte miinusesse, ajanud. Kõigele lisaks jäin kohe peale TRM’i haigeks. Esimesed kolm haiguspäeva olin nagu udu sees, kurk kraapis, mingi nohualge oli ka juba olemas ning terve keha oli vibra täis. Reede ennelõunat oli otsus tehtud, et lähen sõitma!

h100Kubijasse jõudsime umbes kell seitse õhtul. Võtsime numbrid välja, sõime pastat ning läksime pundiga Rändurisse. Seal panime numbrid peale ja muljetasime niisama. Seltskond oli päris suur ja (meeste)nalja sai päris palju 🙂 Hommikul olin pool kuus üleval. Äratus oli pandud 5.45 – minu jaoks selgelt liiga vara. Üllatavalt hästi läks puder nii varahommikul alla, aga kurk ja hääl oli kähe. Üldine enesetunne ei olnud päris see, mida ma lootsin. Stardikoridoris tuli mõnus tunne sisse, hirmus tahtmine oli sõitma minna. Algus oli päris kiire, samas ülemäära ka ei pingutanud, läksin vooluga kaasa. Esimene tund läks kiiresti. Kütioru kandis on lihtsalt super võrratu loodus. Esialgset plaanist neljakesi (mina, Tamur, Tarmo ja Henry) koos sõita ei tulnud alguses midagi välja. Tamur jäi kohe esimestel kilomeetritel maha. Kütioru TP-s otsustasime ta järgi oodata ja üheskoos edasi sõita. Minu plaan oli võimalikult paljud tõusud ratta peal võtta. Kütioru tõusule minnes tuli meelde eelmine, pasane, aasta. Tõusule minnes seletasin Henryle, et eelmine aasta sain ka sealt üles 😀 no tegelikult ikka ei saanud küll. Aga kuna ta jäi mind uskuma, siis tuli seekord üles pressida. Saimegi kaheksi üles, Tarmo ja Tamur jäid maha.

h100_2Järgmine eredam hetke oli rehvi lõhkumine kuskil kraavis. See oli nõks enne tunnelit. Lasin balloonist rõhu sisse ja panime Tarmoga edasi. Henry ja Tamur panid vaikselt ees minema. Ei saanudki palju sõita, kui tundsin, et esiots ujub korralikult. Tarmo pakkus välja, et paneme järgmisse TP-sse, mis oli Eesti Pagari TP ca 20km pärast. Kui esiots ühel sillal alt ära läks, siis sain aru, et siin pole midagi teha. Tuleb siserehv sisse panna. Jamasime Tarmoga mingi 10 minutit kuniks saime tubeless ventiili maha ja rehvi sisse. Tamur ütles, et ta paneb vaikselt edasi, sest tema tempo on meie omast aeglaseim. Saime ta kätte alles Mõrvari tõusul. Enne seda üllatas Henry oma hea minekuga, kui Vällakast üles kühveldas. Respect! Mees hakkas alles see kevad aktiivsemalt ratast sõitma. Minu plaan Mõrvarist üles sõita kahjuks ei õnnestunud, pingini sain, aga seal ronisin maha. Polnud lihtsalt jalgades jõudu, kõik kiilus kuidagi kinni.

Eesti Pagari TP-s tegime natuke pikema peatuse ja läksime esimesele paunale. No ei meeldi mulle see tõus, mis on vahetult enne Massi mõrvarit. Henry pani tõusul ees minema ja enne kui jõudsin talle hüüda, et Massikast tuleb vasakult alla minna, oli ta juba läinud 🙂 Esimene 17km paun läks kiiresti. Kui uuesti samasse TP-sse jõudsime oli seal täielik möll lahti läinud. Kilomeetri sõitjaid tuli järjest. Just vahetult enne meid oli Andres Peets sealt läbi läinud. Me võtsime asja rahulikult. Sõime, jõime, rääkisime juttu ja veeresime omas tempos edasi. Kuidagi naljakas oli samu singleid ja radu uuesti sõita. Alles tund aega tagasi olime seal. Massi Mõrvarist sain ka seekord kenasti alla. Peale seda läks tempo korraks kõrgeks, võtsime kilomeetri sõitjate tempo omaks, kuni märkasime, et Tamur on maha jäänud.

Enne Saare TP-d tundsin, et kõht hakkab tühjaks minema ning enestunne oli tegelikult üsnagi halb. Ega ausalt öeldes oligi sõitma minnes tegemist natuke enesepettusega, sest ega nohu-köha ikka ühe ööga ära ei lähe. Juba siis käisid peast läbi mõtted, et mul jääb teine, pikem lisapaun tegemata. Härämäe singlitel sõites läks enesetunne natuke paremaks ja metsavahel polnud ka lõikavat tuult. Kuna kõik need teed on tuttavad, siis hakkasin vaikselt Jürihani-ks valmistuma. Endale üllatuseks sain seal kõikidest tõusudest üles, kuigi enne viimast kaheastmelist tõusu olin kindel, et tõusu teisel astmel tulen maha. Aga kuna Tarmo hingas kuklasse ja ka Henry pani tõusust nagu muuseas üles, siis punnisin ka järgi. Ivar suutis Ööbikuoru tõusule veel ühe terava põnksu otsa nikerdada – no bliin rsk…. Ütlen ausalt, et selleks ma valmis polnud, aga kuidagi kangutasin ma tõusu ära. Nagu kuulda oli tuli see põnks ka Tarmole ja Tamurile raskelt.

h100_3Saunamaa TP-s tegin lõpliku otsuse, et lisa 40 kilomeetrisele paunale ma ei lähe. Jagasin oma järelejäänud kaks geeli ära, sõin makarone viineritega ning hakkasin vaikselt finito poole sättima. Aga võta näpust enne seda tuli, eriti märjast Väikjärve sinkust läbi murda. Kuna enesetunne läks järjest kehvemaks, siis enamus tõusupõnksudel jalastusin. Mingi hetk tuli tagant Ago Ilves nägu naerul. Ma isegi ei üritanud Aksile tuulde võtta. A Le Coq TP-s sõin ainult arbuusi. See maitses seal eriliselt hästi. Kuna mul endal oli selleks ajaks täielik moss-moss ja pettumus, siis ega ma seal väga sotsialiseeruda ei tahtnud. See eest enamus, kes samal ajal TPsse tulid või sealt läbi sõitsid olid väga rõõmsameelsed ja optimistlikud, sest finitosse on ainult allamäge :))

Ma ei tea mis värk mul selle Meegomäega on, aga no mulle ei meeldi üldse see tõus. Ma tean, et peale seda pole enam midagi ja sealt tuleb üles punnida, aga see on kindlasti üks raskemaid tõuse H100-l minu jaoks.  Kui sa oled enne seda 2000 tõusumeetrit ära sõitnud, siis vist on iga tõus paganama raske. Viimased kilomeetrid tiksusin pea norus, mõtted olid ripakil ja kadestasin Tamuri, Tarmot ja Henryt, sest soov oli siiski oma esimene miilisõit ära teha. Hotelli istusin lihtsalt 15 minutit kuuma dushi all ja baaris tegin 40 cl 60 kraadist Strohi. Kui teised hotelli jõudsid oli tusatuju üle läinud ning natuke isegi kahetsesin, et maha keerasin, kui üldse nii saab öelda, sest 124 kilomeetrit ei kõla justkui mahakeeramisena. Üks asi on kindel, järgmine aasta sõidame sama seltskonnaga ja fättidega 🙂

Ilma ettevalmistuseta Tartu Rattamaratonile

Viimane võistluse, millel ma osalesin oli Tour de Rõuge. Nädal peale seda tegime Sportlove pundiga 3 tunnise trenni. Kõik mis jäi Tartu Rattamaratoni ja viimase trenni vahele olid pigem mõnusad kulgemised. Seega, peale tuuri sai 7 nädala jooksul läbitud umbes 270 kilomeetrit. Mis teeb keskmiselt 37,5 kilomeetrit ning 1,95 sõidukorda ehk 2,4 sõidutundi nädalas. Mitte just kõige muljetavaldavamad numbrid 🙂

Aga jätan nüüd numbrid sinnapaika, sest need ei anna kogu asja olemust just nii edasi nagu ma sooviks. Võib öelda, et Tartu Rattamaraton on maastikuratturite laulupidu ja nagu eelmiselgi aastal, läksime me sinna suure hulga klubirahvaga. Laupäeva hommik algas kohe paraja segadusega. Nimelt otsustas auto aku oma töölepingu lõpetada. Peale tunniajast laadimist sain auto siiski käima, võtsin Tarmo ja Henry peale ning hakkasime omas tempos Lõuna-Eesti poole liikuma. Majutus oli seekord juba aasta tagasi mul kinni pandud. Umbes pool rahvast läks raja alguskilomeetreid läbi sõitma, ise jäin muid asju korraldama. Kell pool seitse õhtul oli meeleolukas ühissöömine – pika laua taga. Peale seda vaatasime korvpalli ning chillisime niisama. Nagu ikka, võõras kohas ei kipu ma just kõige paremini magama jääda. Õnneks ei olnud ma hommikul väga unine 🙂

trm2016Peale hommiksööki veeresime kõik üheskoos starti. Kell 9.15 oli meil planeeritud juba traditsiooniks saanud ühispildistamine. Seekord oli meil omast käest võtta lausa, meie endi ridadesse kuuluv, fotograaf. Peale ühispilti tegime igaüks endale sobivas tempos soojenduse ning vajusime stardikoridoridesse. Mingeid võidusõidu – mis iganes hinnaga konkurentidel sabas püsimine – mõtteid mul juba ammu peale ei ole. Nii ongi mõnus ja pingevaba stardis olla. 15 minutit enne starti tarbisin ära kaasavõetud Loodusväe ÖKO smuuti – sama tegin peale finishit – ning õuna-kaneeli toorbatooni. Erinevalt energiabatoonidest läheb toorbatoon eriti hästi alla. Toote struktuur on juba selline, et see ei hakka suus ringi käima ning maitse on kordades parem. Smuuti maitset ma isegi ei püüa sõnadesse panna, seda peab ise proovima. Ma usun, et need on saadaval pea igas toidupoes jne.

SÕIDUST

Umbes 700 kohal peal oli start päris kiire. Renalts pani kohe oma teed. Ma isegi ei üritanud talle järgi võtta. Mees, kes on hooajal pea 8K maanteed kühveldanud, ei olnud mulle sobiv tempotegija. Juba esimesel 5-10 minutil oli selge, et tuleb raske sõit. Jalad oli nagu tinatükid. Nii ma sõitsingi, mitu käiku varuks tempoga kuni asfaltini. Siis tuli Mart ja läks oma teed. Ise veel mõtlesin, et mine aga mine. Ja ausalt öeldes ei olnud mul jõudu ega ka tahtmist talle järgi kühveldada. Kuidagi elasin kiire asfalti üle, aga noh peale seda, kui kruusale sain oli veel raskem. Tundus, et lausa hordide kaupa sõideti mööda, tulemustest see muidugi välja ei tule, aga tunne ongi alati natuke petlik. Enne Harimäge, kruusa tõusul, mõtlesin endamisi, et mida ma küll mõtlesin, kui ennast nädala pärast toimuvale H100- le kirja panin :))

Kui sõidetud oli umbes tund, hakkas eluvaim vaikselt sisse tulema. Ei tea kust, tuli power ning tahtmine pingutada. Kiired kruusalõigud üritasin ökonoomitada nii, et päris ette ise ei satuks. Ja ega minust poleks seal ka kasu olnud, ilmselt oleks mind peale 5 min vedamist ka kohe maha jäetud. Siinkohal võtsin ka vaevaks vedajaid online tänada. Enne segmenti “Puka haamer” oli kruusal korraks jälle väga raske, aga õnneks läks see kiiresti üle. Ja ei sobi mulle üldse kruusatõus enne Meegastet. See lõik on iga aasta üks paras kannatamine. See eest Astuvere metsateed on mulle alati meeldinud. Ka see aasta oli seda lõiku sõites hea hoog sees.

Üllatavalt kergelt tuli seekord Palu TP eelne, lahtise kiviga kruusatõus. Peale seda oligi sõit nagu sõidetud. Enne Hellenurme TP-d oli korraks veel raskem hetk, kui hakkasin grupist välja pudenema. Õnneks on rada juba aastatega meelde jäänud ning enne metsast kruusale välja keeramist kangutasin grupile järgi. Viimased 10 kilomeetrit läksid seekord lausa lennates. Võrreldes ühe varasema aastaga, kus üks enda arust spetsialist mulle treeningplaani tegi, oli finitosse jõudes super hea emotsioon. Ei jõudnud veel kiivritki peast võtta, kui Sportlove rahvas järgemööda lõpetas. Klubi selle aasta kiirem maratoonar Kajar lõpetas muidugi ca 15 minutit enne mind 🙂

Kokkuvõttes oli väga mõnus TRM ja järgmine aasta kindlasti stardis.