2017 kokkuvõte – olen jälle veidi parem, kui olin eile

Eile toimus VII Kodasoo-Ruu jalgrattasõit, mis on alati tähistanud minu jaoks rattahooaja lõppu. Mis tehtud? Mis tegemata jäi?

Tartu Rattamaraton 2017 start

Hooaja alguses vaatasin enese sisse ja seadsin mõned eesmärgid:

  1. Ületada enda eelmise aasta tulemusi
  2. HEEC-l finišeerida kiirema 50% sees
  3. TRM’il finišeerida kiirema 25% sees.

Võttes arvesse eelmise (2016) aasta tulemusi, uskusin siiralt, et need eesmärgid on saavutatavad. Tänaseks pean tõdema, et ainuke täidetud eesmärk oli ise-enda varasemate tulemuste ületamine, mille üle on mul siiralt hea meel- ma ületasin kõigil võistlustel ise-enda eelmise aasta tulemusi. Peamine, mida vaatasin, on minu tulemus võrrelduna mediaantulemusega. Lihtsalt lahti seletatuna jagan finišeerinute arvu (DNF-e ei arvesta) pooleks ja siis võrdlen ise-enda kohta selle suhtes.  Kui kõigil võistlustel suutsin enda eelmise aasta kohta jõudsalt parandada, siis ma siiani ei mõista, mis seletamatul põhjusel suutsin Valgehobusemäe RM-il finišeerida eelmise aasta tulemusega võrreldes 3 kohta tagapool. Kõik asjalood oleks pidanud andma parema tulemuse, kui see reaalselt välja kukkus. Tallinna lähedasel etapil on palju võistlejaid – mida vähem võistlejaid, seda raskem on saada 50% sisse, sest esimesena kukub võistlejate rivist ära just nõrgem harrastajaskond. Rada oli tuttav, tead kuidas enda jõudu jagada. Ise terve, tehnika korras, ilm oli ilus. Ainult küta ja võta finišis lilled vastu. Mäletan nii hästi seda mõtet/tunnet, et “oh vähemalt ma ise tunnen, et liigun päris hästi”. Terve sõidu olin suht aktiivne, mingit ärakukkumist ei olnud, kaotus võitjale oli nii ajaliselt, kui suhteliselt väiksem eelmisel aastal saadud kaotusest. Ja siis järsku protokollis eelmise aasta tulemusest hoopis tagapool. Müstika.
Teine eredam võistlusmälestus on Jõulumäe, kuhu läksin mütsiga lööma. See rada oli mind juba 2 aastat nöökin’d, sel aastal mõtlesin, et vahet pole, sõidan lihtsalt läbi. Ilm oli kehv, üldse ei viitsinud sõitma minna. Kulgesin seal omas taktis ja sõlmisin rajaga rahu. Siis läks ilma kah paremaks, tuju kah tõusis, lasin omas tempos edasi. Suur oli minu üllatus, kui eelmise aastaga võrreldes parandasin aega ~50 minutit ning kohta finišiprotokollis 160 koha võrra. ’16 kaotasin võitjale ajaliselt 61%-ga, ’17 aastal 32%. Allan Aulik veel enne võistlust narris, et kui ei ole tunnet, siis tavaliselt tulevadki kõige paremad tulemused.

HEEC Kuusalu RM 2017

Ja siis muidugi Kuusalu. Ma tollest etapist kirjutasin juba niigi pikema loo, ei hakka seda siin kordama. Aga omas keskis teeme siiani nalja, kui keegi viriseb ja kehva ilma pärast starti ei viitsi minna, et nii kehva ilma, kui Kuusalus oli, ikka ehk ei tule.Torm oli nii kõva, et vahetlut pärast seda, kui me koos Vallo ja Tamuriga finišeerisime, kukkus kukkus stardi/finiši kaar alla. Tegu ei olenud muuseas mingi tilu-lilu õhupallidest kaareke vaid korrali metallist konstruktsioon.
TRM’il läks kõik justkui kenasti kuid loodetud tulemust ma ei saavutanud. Kui nüüd mõtlema hakata, siis olin eelmisel aastal TRMil oluliselt teravam ning ilma kukkumiseta oleksin kindlasti selle aastast tulemust ületanud. Ei oskagi öelda, miks nii läks.

Jägala kolmapäevak 2017

Uhh, kui napilt läks Kalevipoja maratonil. 19 sekundit jäi puudu sellest, et ma finišeerinuks kiirema 50% sees. Protokollis tähendas see 3 kohta. Seal mokasin tegelt ise ära. Mäletasin eelmisest aastast, et pärast Laiuse mäest laskumist, 10km enne finišit läks raskeks. Sel aastal mõtlesin, et olen kaval ning slikerdan ühe spordikooli poisi selja taga. Nood ju noored ja uljad, ega armu ei anna. Aga see kurivaim slikerdas veel rohkem ja lasi  jala hoopis sirgeks. Nii läkski, et umbes 5km enne finišit sai tagant tulev grupp meid kätte ning läksid mööda. Tagantjärele teadmine oli, et selle grupiga läks ka minu koht esimese 50% hulgas. 

Ma olen ise-enesega selle rattahooaja vaates tglt ikkagi väga rahul. HEEC üldarvestuses sain 179. koha (kokku 999. võistlejat. 2016: 265/1173), Kolmapäevakutel üldarvestuses suisa 51. koha. Ma arvan, et võrreldes eelmise aastaga on konkurents läinud tglt tugevamaks. Ja eks mida kõrgemale saad protokollis, seda raskem ongi veel kõrgemale rühkida

Kõige olulisemaks pean aga seda, et minu rattaharrastus aitaks mul olla paremas vormis ning saaksin nautida aktiivset eluviisi veel palju-palju aastaid. Selle mätta otsast vaadatuna on igast protsendid ja mediaanid jms täiesti teisejärguline.
Samuti on selgelt näha, et ma olen füüsise poolest paremas vormis, kui olin eelmisel aastal. Ka kaalunumbrid on üle pika-pika aja stabiilselt alla 100kg markeri. Kokku seadsin sel aastal numbri lenksu külge 16 korda.

Miks ma siis ikkagi ei täitnud oma eesmärke? Lihtne – ma pole veel piisavalt kiire. Aga see ei tähenda, et ma need eesmärgid hülgaks. Üldsegi mitte. HEEC ’18 esimene etapp on 12.Mail 2018

Mandrossi meistriklass-Haanja100

TRM’ile sõites teadustas autos mulle Janno, et tal on Haanja100 osalus ning majutus makstud ja puukborrelioos, et ega ma tema asemel ei tahaks minna. Olin siiamaani vältinud toda kuulsat kolmikut- Saku100, Haanja100, JRM. Need tundusid nii üle võlli karmid ettevõtmised, et eriti isegi ei tihanud mõelda nende peale. “ehk kunagi tulevikus…” olin nende sõitude kohta öelnud. Ja nüüd järsku selline pakkumine.

Mõeldud tehtud. Kui hull see ikka olla saab? No kui hullu raja nad ikka suudavad kokku keerata? Neerutist hullemaks ikka ju ei lähe. Samas valmistusin vaimus, et rajal tuleb olla väga pikalt, ehk ei mahu kontrollaega jne. Kõige selle tulemusena suutsin ma klubi siselistis korraliku mandrossi käima tõmmata 🙂 Osad muretsesid minu pärast rohkem, kui enda sõidu pärast. Mõtlesin, et kui juba matkatempos peale lähen, äkki võtaks ka seljakotiga võikusid kaasa. Äkki väike matkatool, millel raskel hetkel jalgu puhata? priimus? telk…?

Leppisime Remoga kokku, et kulgeme koos ja proovime kontrollaega mahtuda. Nii ka läks. Alustasime võistlejate rivi lõpust omas tempos. Possa pärast ei võidelnud, kes vaid tahtis, see võis minna oma teed. Mida rohkem sai sõidetud, avastasin enda üllatuseks, et võrreldes nendega, kes minu ümber sõitsid, suutsin ma päris kenasti tõuse võtta. Rauad paremale ja kerides üles. Väga järsud ja tehnilised tõusud võtsin siiski jalgsi. Mõtlesin, et mis ma neist tikkudest siin ikka põletan. Et isegi, kui sellest põksust üles saan, siis on sarnaseid ju veel palju tulemas.

Sportlove ankrumeeskond.

Teine asi, mida ma enda juures tähele panin oli, et laskumisi pean veel kõvasti harjutama. Ma ei tea, kas on asi julguses või milles aga no ei tundnud ma ennast kindlalt. Pidevalt hoidsin väga turvalist varu ning alles siis, kui selgelt nägin exit’it, lasin pidurid lõplikult vabaks. Pealegi, mul ei olnud kiiret mitte kuskile. Ja ega ühelgi EC-l ka nii pikki ja tehnilisi laskumisi ei ole.

Kolmas asi, mida tähele panin oli, et neil kes minu ümber sõitsid tundus olevat palju raskem, kui minul. Oh seda ähkimist ja puhkimist, mis tõusudel kostis. Puhtalt allapoole suunatud noolt nähes tuldi sadulast alla. Järjekordsel tõusul ühest paarikesest möödudes küsisin, et “ega ei tea, mis mägi see on?” sain härralt mõru vastuse “Sitamägi” ja neiult kurbloolise naeratuse. Peast käis läbi mõte, et nii ikka daamide seltskonnas ei kõlba rääkida. Aga no jäi, kuidas jäi.

Vällamäele tõustes küsisin fotograafilt sama küsimuse, millele too vastas lõbusalt, et “Eestis oled, Läti on veel kaugel” ja andis lootust, et aplad Läti miisud juba ootavad järgmises TPs. Ma ei tea, kas nad seal olid kaa või ei tundund ma neid lihtsalt ära.

Lõppkokkuvõttes oli selline täiesti matkatempos sõit ülimõnus. Muidugi ei olnud see sõit täiesti lebo, vaid tõusudest üles saamine nõudis pingutust. Pikad tehnilised laskumised ei andnud samuti erilist puhkust. Ja see pori… uhh. Seda ikka oli

 

Vastus Liina küsimusele, mille ta esitas finišis: “kas järgmisel aastal tuleksid uuesti”.

Tõenäoliselt.

Kõige valusam kokkupuutepunkt

Kui olin eelmise postituse juba valmis kirjutanud ja avaldanud, meenus äkitse, et vast olulisima vidina olin ära unustanud – sadula. Siis aga mõtlesin, et see on nii tähtis asi, et see väärib omaette artiklit.

Käin suviti matkamas ning kuna meie seltskonnast olen mina ainuke, kes rattasõiduga rohkem tegeleb, siis on tagumiku valutamine matkadel tihti läbiv teema. Pikantset olukorda on püütud lahendada püsti sõites ja rätiku sidumisega sadula peale. Läbi on käinud mõtted leevendada tagumiku valu Diclofenaci salviga või neelata Ibuprofeeni tablette ja et kas piisaks 400mg või peaks kohe 800 võtma…

Originaalsadula sobimatus kummitas pikalt mindki. Poes paistavad ju kõik sadulad nii sarnased. Seetõttu tundub sadula vahetamine esmapilgul mõttetu tegevus.
Kui aga minu esimese maastikuratta originaalsadul ära lagunes ja uut hakkasin ostma, jõudsin õnneks Hawaii Expressi Rocca poodi, kus on head ja asjalikud müüad, kes mind esmalt panid  geelipadjale istuma ja määrasid ära, kui laia sadulat mul üldse vaja on. Asja uba on selles, et sadul peab toetama istmikku luid just täpselt õige koha pealt. Liiga kitsas sadul lihtsalt upub sulle kanni vahele ära (ja-jah… läheb p**sse :D) ja hakkab tugevalt häirima verevarusutust, mis omakorda tekitab vaegusi. Liiga lai sadul aga ei lase jalgadel liikuda. Keegi targem võiks selle teema paremini lahti seletada, aga umbes nii see igal juhul on.

Sealt edasi jõudsin tõdemuseni, et oma kann on kuningas ning et muudmoodi, kui proovides ei ole võimalik sadulat osta. Kujusid ning tegumoode on ju palju-palju. RedBike poes vaatasime müüjaga teineteisele nõutult otsa, noogutasime mõistvalt, et ilma proovimata sadulat osta ei saa aga kahjuks neil proovisadulat polnud anda. Hawaii poes on teatud arv proovisadulaid, mida endaga kaasa võtta saab ning 1-2 päeva jooksul testida. ProShopist anti proovimiseks letil müügiks olev eksemplar. Veloplussis küsiti sadula eest tagatisraha, mis kordades ületas selle kollase nässaka maksumuse, mida mulle proovimiseks pakuti. Pealegi ei olnud proovisadula analoogi neil üldse müügilgi. See oli muidugi juba ~aasta tagasi, äkki on tänaseks olukord muutunud.

Mida ma testperioodi vältel jälgisin? Otseses mõttes võrdlesin tagumikutunnet. Olgem ausad, rattasadul ei ole de facto kõige mugavam koht, kus istuda. Kui olin varustatud teadmisega, et rattasadul peab toetuma teatud kohale minu kehal, siis jälgisin, et muud kohad oleksid võimalikult vähe tunda. Seda, et aru saada, kas sadul sobis või mitte, tundsin suht kohe. Ainuke asi, mis võis segadusee ajada oli ära tunda, kas sadula mittesobivus on põhjustatud sadula kujust või sadula asendist. Sadula nina on liiga alla, siis küll väheneb surve meesterahva äärmiselt õrnale piirkonnale, teisalt tekkis tunne justkui libiseks sadulalt maha ja vastupidi. Üheks erinevuseks ilmnes ka sadula pealispinna materjal. Scotti sadulad näiteks olid kummised ja väga haakuvad. Mõnele võib-olla selline materjal just meeldib, minule mitte.
Kuigi asjatundjad selgelt eristavad MNT ja MTB sadulaid, siis mina otsustasin mõlema ratta tarbeks, lähtudes enda sõidustiilist, valida samasugused sadulad.

Lõpuks läks loosi Specialized Power mudel, mis esmapilgul näeb välja kahtlaselt naljaks- olematu ninaga, bikeradar’i hinnangul on tegu ühe imelikuma sadulaga.  Aga mulle hakkas ta nii meeldima, et ostsin lõpuks 2tk 🙂

Investeeringute (ära)tasuvus

Ma olen tänaseks rattaharrastusega vähe aktiivsemalt tegelenud umbes 7-8 aastat, nendest 4 aastat osalenud võistlustel, ühe ratta olen sõitnud vanarauaks, teise maha müünud. Panen siia kirja mõned read enda kogemustest erinevate lisadega, kas neist on olnud kasu või kas nendesse kulutatud raha ka küünlaid vääris.
Pildiotsingu clipless pedals mtb tulemus1. Kõige esimene upgrade, mille enda rattale lisasin olid clipless pedaalid. Ma kaalusin päris pikalt, et “tea, kas mul neid ikka vaja on”. Lõpuks ostsin kõige odavamad Shimano pedaalid ning pigem keskmise hinnaga Scotti maastikuratta kingad. Pärast seda ei ole enam tagasivaatamist olnud. Põhiliselt küsitakse, on, et kas ikka saad jala piisavalt kiiresti lahti. Jah saab küll. Esimesed paar sõitu on ehk ebakindlad, aga sealt edasi on jala eemaldamine nii “käpas” et vähemalt maastikurattaga ei ole mitte kunagi tekkinud seda olukorda, et jalga vajalikul hetkel kätte ei saaks.
Pigem teeb selliste pedaalide kasutamine rattasõidu just ohutumaks, kuna jala pedaalilt libisemise oht on viidud miinimumine. Mäletan varasemast ajast, et see oli suht rõve tunne, kui pedaali platvormiga vastu sääremarja said.
Mina olen siiani jäänud truuks kõige odavamale Shimano mudelile Shimano SPD M-520. Piisavalt töökindel ja toimib hästi. Kallimate kohta öeldakse, et töötab mudastes tingimustes paremini. Ma olen igast mudarallisid näinud, siiani pedaalidega probleeme pole olnud.

2. Oma esimesed maastikuratta jooksud (lihtsa inimese keeles rattad) sõitsin esimese 1500km-ga ribadeks. Seega oli järgmine uuendus uute jooksude soetamine koos siserehvide kasutamisest loobumisega. Kõik rattaspetsid räägivad, et jooksud on üks kõige paremaid kohti, millega enda ratast kiiremaks saada. See on koht, kus aetakse taga gramme. Vat ma ei tea… Kindlasti on minu jaoks oluline märksõna töökindlus ja vastupidavus. Kindlasti peaks olema jooksudel kinnised laagrid, kuhu mustus vahele ei saa. Kas need mind ka kiiremaks tegid, no mine võta kinni… Ei oska öelda. Kindlasti on tagasipöördumatu muutus siserehvide kasutamisest loobumine. Minu kaalu arvesse võttes olid sisekummi snakebite’d suht sagedased nähtused. Pärast tubelessi juurde jõudmist on need suht unustatud mured. Tubelessi eelis on ka võimalus kasutada madamat rehvirõhku, mis omakorda teeb keerulisest oludes sõitmise mugavamaks ja ka kiiremaks. Eriti hästi tuli see välja eilsel Harku kolmapäevakul. Prooviringile läksin u 2,0Bar rehvirõhuga, tundsin, et loobib ja raputab liialt. Lasin veidi rõhku vähemaks ja läks palju paremaks.

3. Oh, kui kaua ma veeretasin veeringuid sõrmede vahel, enne kui otsustasin GPS rattakompuutri osta. Ei ole üldse odav lõbu. Võrdlesin odavamaid ja kallimaid, mõtlesin, et mis kasu mul tast küll on. Ega ta mind kiiremaks ikka ei tee. Oh, kuidas ma eksisin. Teeb küll kiiremaks. Sain ka varem GPS jälje arvutisse ja sealt Stravasse, kus segmente jälgida, kuid tänu Garminile käib see palju lihtsamalt. Segmendid omakorda lisavad treeningutesse võistlusmomoendi, mis omakorda muudab mind kiiremaks. Olen mitmel korral ratta ka tööreisidele kaasa võtnud ning siis on navist suurt kasu olnud. Ma siiani ei ole leidnud ka sellist telefoni äppi, mis kõike seda teeks, mida Garmin. Olles tõe vastu aus ning tekst liigse reklaamina ei mõjuks, siis sarnase funktsionaalsusega seadet pakub ka Polar, kuid normaalsete mõõtudega M450-l ei ole navit, ning V650 on ikka jube lahmakas. Kuigi hinna poolest olnuks Polar soodsam. Reaalne alternatiiv oleks Eestis suht vähetuntud brändi Wahoo  GPS-kompuuter Elemnt, mis olla esimene aerodünaamilise disainiga kompuuter.

Upgrade’de hankimise juures ei saa üle ega ümber psühholoogilisest efektist. Oled kulutanud raha ning nüüd pead ju selle investeeringu tagasi teenima. Seetõttu sõidad rohkem, pingutad veidi enam, tunned ennast paremini. Seega, kui upgrade’d aitavad laiskusest üle saada (sest diivanilt tõusmine on kõige raskem), siis on ju kõik hästi 🙂

Vat sellised muljed. Eks neid upgrade on olnud veel. Kui kellelgi on huvi kogemust jagada/küsida, kirjuta alla kommentaariumisse.

HEEC Kuusalu RM ’17- saades osaks ajaloost

Sellist sõitu nagu täna, ei ole minu elus kunagi olnud ja vaevalt ka vanakooli meestel nagu Massa ja Kodar
See et suured mehed panevad segast ja nutavad, sellist pilti annab otsida.Sellised emotsioonid,pingutus ja kannatus mida täna nägin on omaette kogemus.

-Caspar Austa-

Aeg-ajalt saatus naeratab ning viib meid erakordsete sündmuste keskmesse. Tihti ei pruugi me sellest aru saada ja siis kirume. Aga kui oleme osanud olla veidi ettenägelikult ning oleme kehalt ja vaimult tugevad, annavad sellised erakordsed sündmused meile tohutult jõudu juurde.

Just see juhtus Hawaii Express Estothe strugglenian Cup 2017 esimesest osavõistlusest osavõtnutega.Sellest sõidust räägitakse veel legende ning kirjutatakse laule. Neid kes sellest osa said, ei kohuta enam miski.

Sportlove’i tiimiga kiibitsesime ilmakaarte juba pikalt ning me suures plaanis teadsime, et läheb jamaks. Aga seda, et ilm nii metsa keerab, ei osanud mitte keegi uskuda. Kui nüüd tagantjärele mõtlen, siis sõit ise ja rada oma tingimuste poolest ei erinenud palju ’16 HEEC Valgehobusemäe maratonist, mis oli otsast lõpuni paras pasteediralli. Ka seekordse Kuusalu maratoni rada oli pehme ja tohutult libe. Paljude jaoks lisandus raskendavaks asjaoluks madal temperatuur. Rajal sõitsin mööda päris mitmest mehest, kes olid seisma jäänud ja võimlesid. Küsisin rõõmsalt, et “noh, kas teed soojendust?” ja sõitsin edasi.
Üks härra kurtis, et sõrmed tahavad küljest ära kukkuda. Tal kindad olid läbi vettind ja visand need siis käest ära. Küllap oli tal nii mõnusam. Mulle endale külm väga liiga justkui ei teindki. Algul sõrmed külmetasid, aga see läks juskui üle. Hiljem lagunesid jalastumiste tõttu kinga katted ära ja varbad hakkasid külmetama. Muu poolest, oli igati soe olemine.

Õnn on see, kui ettevalmistus kohtub juhusega
-Sencca-

Paar rida enda sõidust. Tuul oli stardis selja tagant ning lükkas kõiki mõnusalt edasi. Esimesed kilomeetrid mööda porist kruusateed pani tänama, et prillid maha jätsin. Sel kruusa lõigul oleks need sealsamas kasutuks muutunud. Pori küll läks silma, aga pilgutamine ja kissitamine lahendasid olukorra. Kruusa lõigult metsavahele keerates, esimese kraavi ületusele, kus oli pisike tropp tekkinud, tuli selja tagant mingi noor nolk, ise sajatades “T*ra, te seisate!?”. Järgmised paarasada meetrit juurdlesin endamisi tolle härra IQ, EQ ja lastetoa teemadel. Ah, las ta olla.

Mäefinišisse jõudes tabas mind esiteks meeldiv üllatus, et lõigutrennidest, mida siin viimasel ajal teinud olin, on kasu olnud ning kui eelmisel aastal suusaraja tõusudest jalutasin üles, siis seekord sõitsin. Samas tabas mind ka ebameeldiv üllatus: ma ei julge laskuda. Täiesti uskumatu! Suht lihtsad suusaraja laskumised võtsin ikka tohutu turvavaruga ja pingsalt sõidurada jälgides. Küllap seal oli kaks põhjust. Esiteks pritsis esiratta alt pori üles ning taevast sadas sodi silma, mis tegi nähätavuse väga keeruliseks. Teiseks oli vist ka eelmise aasta Kalevipoja RM kukkumine veel liiga hästi meeles.
Nii ma seal siis uisutasin. Metsa vahel võtsin suure turvalise varuga, samas kui sirgetel lõikudel kannatas kenasti tööd teha. Väga ei kippunud ka slikerdama ning tuules sõitma. Tundus, et oma tempot hoida on lihtsam ja ökonoomsem, kui kellegi tagarattast pori sugu ahmida.

18196124_1387232971320036_2135688089_o

Ühel jalastumise tõusul oli Püta tulnud rajale ergutama “ei anna alla! kannata ära! finišisse on 7km!” Mina endamisi mõtlen “Mis kannatamine, Kurat, ma teen siin elusõitu praegu!”
Massiivne respect Pütale taolise ettevõtmise eest. See annab ikka tohutult jõudu juurde, kui keegi ergutab, raja ääres kaasa elab. Eriti veel, kui ergutajaks on seal kõige kõvemas tipus olija.  Like!

“Mis kannatamine?!?!? Kurat, ma teen siin elusõitu praegu!

Pärast Hansgrohet sai Tamur mind kätte. Olin HG tõusudele endast päris palju jätnud ning ei olnud jaksu tol hetkel pedaali kõvemini vajutada. Lõpuks jäi ta minust 30 sek kaugusele, temast 4 sekundit ees oli Vallo.

Lõpptulemuseks 230. koht, mis märgib minu senise karjääri kõige kõrgemat tulemust Estonian Cup’i raames.
Kõike arvesse võttes, igati edukas ettevõtmine, aga jäi kripeldama…. Saab paremini. Kindalsti saab. I can, I will. End of story!

Ettevalmistus eelseisvaks hooajaks – jõutreening

IMG_0874Minu 2016 aasta rattasõidu hooaeg sai piduliku lõpu Kodasoo-Ruu sõiduga 5.novembril ning alates sellest ajast olen tegelenud järgmiseks hooajaks ettevalmistuste tegemisega. Andres ja Kajar näivad olevat keskendunud Zwifti abil siseratta kilomeetrite kogumisele, siis mina olen läinud veidi teist teed.

Esiteks võtsin kuuks ajaks trennist pausi. Kui nüüd tagantjärgi mõtlema hakata, siis see treeningpaus algas juba enne ametlikku hooaja lõppu. Umbes oktoobri lõpust lõpetasin aktiivsema sportimise, käisin aeg-ajalt ujumas ja jalutamas. Aga ega ma päriselt enam ei mäletagi, millega ma siis toona tegelesin.Aga see polnud lihtsalt niisama laisklemine vaid sihilik puhkus trennist ja sportimisest üldse. Ma tunnen, et mul on vaja olla aeg-ajalt eemal selleks, et säilik nälg pingutada ja (aega)panustada. Aga HEEC 2017 registreering oli tehtud ning ka põhiplaan, kuidas ettevalmistust läbi viia. Ega ma suurt teadust ei rakendanud. Paar õhtut Yuutuubimist ning oli enda jaoks selge, kuhu suunda lähen.

1. Jõutreening.

Esimese osa hooajaks ettevalmistamisel otsustasin pühendada jõutreeningule. Ei hakanud asja keeruliseks ajama ning mingitele spetsiifilistele mikrolihastele keskenduma vaid üleüldine ÜKE, eesmärgiga arendada maksimaalset jõudu. Miks selline eesmärk? Põhjus selles, et teatud kiirusel edasi liikumiseks tuleb pedaale suruda teatud jõuga. Nüüd mida suurem on minu lihaste poolt arendatav maksimaalne jõud, seda vähem pean pingutama, et sellist jõudu arendada. Ehk suurendades maksimaalset lihasjõudu muutub keha ökonoomsemaks. Võib küll ju väita, et lihastreening muudab lihased aeglaseks ja tõenäoliselt on see ka tõsi, siis kaasasin juba jõutreeningu tsüklis harjutusi, mis on puhtalt plahvatusliku iseloomuga. Teiseks on ettevalmistusperioodi järgmine etapp spinning, kus anatakse pedaalidele täiega valu- eelmisel aastal suutsin parimal hetkel kadensiks saada 180rpm.

Jõutreeningu kestvuseks kujunes umbes-täpselt 10 nädalat. Alustasin Spartas PumpFX rühmatrenniga 3x nädalas, kokku 4 nädalat. Ma olen Pump’is käinud juba mõned aastad ja igati kursis selle trenni salalõksudega, aga esimele treeningule järgnevalel päeval tundsin, et osad lihased on valusad. Ja järgmises trennis tundsin, et tglt on KÕIK lihased valusad.
Pump’i eesmärk oligi keha harjutada jõutreeninguga, et jõusaali suundudes oleks baas juba all ning saaks hakata maksimume taga ajama.
Oma jõusaali harjutuskava ehitasingi üles PumpFX kavale ja tegin põhimõtteliselt samasid harjutusi, mida rühmatrennis, ainult palju suuremate raskustega ning igat harjutust 3 seeriat, igas seerias 7-10 kordust. Raskused valisin nii, et viimased kordused tulid raskelt.
Otsustasin kasutada vaid vabasid raskuseid ning vältisin masinaid. Selle põhjuseks on keskendumine tugilihaskonnale – samal ajal, kui keskendusin ntx biitsepsi treenimisele, tegi tugilihaskond tööd selleks, et mind püsti hoida. Kuna raskused läksid kohati ikka päris suureks, siis põhimõtteliselt pidin igat harjutust sooritades hoidma kõhu- ja seljalihased tugevana, et üldse suudaks raskust liigutada.

IMG_0920Minu jõusaali treeningkava:
1. Soojendus sõudeergomeetril 10min. Kasutasin sõudekat sel põhjusel, et sellel on kõige rohkem lihaseid aktiveeritud.
2. Biitsepsi kõverdused kangiga. Püsti seistes.
3. Triitsepsi kõverdused hantliga. Püsti seistes
4. Õlalihaste harjutus kahe hantliga. Tegin erinevaid harjutusi. Näiteks sirgete käte tõstmine külje peale. Või siis üks käsi sirgelt, teine kõverdades ette.
5. Kõhulihased- selili, käed-jalad üleval, hantel ühes käes. Vastas jala-vastaskäe langetamine.
6. Planking
7. Seljatõmbed
8. Jõutõmbed
9. Lamades surumine
10. Väljaasted
11. Kastile hüpped
12. Lõdvestus 3min turbotraineril, venitus



Kõike seda 3x nädalas. Huvitav kogemus oli, et mitmel korral enne trenni ei olnud ab-so-luutselt viitsimist midagi teha. Aga hetkel, kui kõrvaklapid pähe sain, läks justkui autopiloot peale ning igasusgune väsimus oli läinud.

Jõusaali periood sai täna läbi ning kogu selle trenni juurs olen suutnud ~2 kg juurde võtta. Loodetavasti lihase kujul, kuna söömist olen hakanud viimase kuu jooksul terasemalt jälgima. Üldiselt võib selle perioodi tulemusega rahul olla, kuna maksimaalsed koormused, millega seeriaid tegin, kasvasid keskmiselt 25%- biitsepsi kõverdamist 45kg kangiga 6kordust, kükid 150kg kangiga 7 kordust (poolkükk), rinnaltsurumine 95kg 1 kordus.
Viimane oli enda jaoks kuidagi eriti joovastav tulemus. Ma polnud mitte kunagi seda raskus isegi mitte proovinud. 90kg oli varem alistunud ja tahtsin proovida isiklikku rekordit. Algul mõtlesin proovida 92,5kg (mis olnuks kah isiklik) aga kuna ma ei leidnud mitte kuskilt 1,25kg kettaid (no krt, ma ju nägin neid just…) siis mõtlesin, et ah, vahet pole, proovin siis 95kg kangiga. Krtlikult hea tunne oli, kui selle raskuse uuesti sirgetele kätele sain.

Järgmiseks on vaja hakata keha väntamisega harjutama. Järgmise 6 nädala eesmärk on kaalu alla saada ning aeroobses tsoonis mahutrenni teha. Senikaua, kuni õues on suusailm, on plaan seda teha Sparta spinningutrennides. Saab umbsete siseruumides lisaks aeroobsele ka alpimaja trenni tehtud.

Üldiselt rääkides selliselt minu jõutreening välja nägi. Kui keegi tunneb soovi midagi küsida või kommenteerida, andke julgelt kommentaariumis märku. Küllap märkan tulla ja ka vastuse kirjutada. Edu ja rajal näeme!

 

 

7 järve kross, ehk kuidas üle saada hirmust raja ees

7jarvekross2Ma ei pea ennast singlitel, ega üldse tehnilistel radadel tugevaks. Pigem naljatamisi rääkinud, et minu plussiks on pikad kruusasirged ja eriliselt tugev olen sirgetel kruusa laskumistel. Olgem ausad, võrreldes keskmise ratturiga, kes kaalub modellimõõtu preilinast vaid veidi rohkem, töötab laskumistel gravitatsioon tugevalt minu kasuks. Seetõttu olin siiani igast nikerdamise sõitudest üldjoontes mööda vaadanud. Kui nüüd aga oma klubi korraldas võistlust ja kutsus, et “tule sina kaa” siis jäin mõttesse. Kui meie esisõitja, Andres Peets kah veel haigeks jäi ning juba regatud meeskond hüüdis, et otsivad uut esisõitjat, siis pakkusin enda kanditauuri välja, mis õnneks kiirelt heaks kiideti. Eesmärgiks “nikerdada, kuni jaksame”.

Olgu ajaloo huvides maininud, et ma ei ole paadunud juurikapõlgaja ning trennides sõidan tehnilisemaid radasid hea meelega ning aja möödudes olen enda sõiduoskusi kunagisega võrreldes tublisti parandanud. Aga ega ma sellisel rajal miskit erilist kiirust ikkagi arendada ei suuda. Seda ülevam oli esimesele ringile minnes läbida lõigud, kus paljud minu ees jalastusid, sõites. Esimese ringi keskel tundsin, et ratta esiots loksub kahtlaselt. Hullu polnud midagi muud, kui kiirkinnitus oli lahti põrunud. Keerasin kinni, tänasin kõigevägevamat, et mind hullemast hoidis ja kerisin edasi. Mõned järsemad tõusud võtsin jalgsi, kuna juba eos otsustasin, et mida ma seal ikka pungestan. Pigem saan joostes sellest tõusust vähemalt sama kiiresti üles, kui sõites ja olulisemalt säästlikumalt.

Esimeselt ringilt naastes vaatasin kella ja kiirelt arvutasin et kogu distantsi peaks 2,5h jooksul läbitud saama. Tean, et nii kaua ma suudan oma ühtlast taset kenasti hoida, enne kui väsimus sisse lööb. See lisas lootust, et ehk minu tiimikaaslased väga palju ei pea minu järgi ootama.

Nüüd jõuame postituse pealkirja inspireerinud osani. Teise ringi singlite alguses, laudteele sõites, miski asi läks viltu ning komistasin. Mitte midagi hullu ei juhtunud, aga sõidutempo kadus ära. Laudteest üle saades takerdasin 2 korda järjest juurikale ning lendasin 2 korda järjest üle lenksu. Teine kord oli veel nii effektne, et samal ajal, kui tagaratas minu peast kõrgemale tõusis, jätkasin samal ajal veel väntamistki. Ja siis lõi bloki ette. Täiesti uskumatu, kuidas kõrvade vahel kiilus kinni ning tuli juurikahirm peale. Ikaldusin nendel samadel lõikudel, kus esimesel ringil täiesti korralikult hakkama sain. Korduvalt. Lookleval laskumisel võtsin kogemata õlaga ühelt puult tuge, mille peale Kalevipoja RM-il saadud põrutus ennast lõikava valuga tunda andis.

Kogu selle kompoti peale hakkas keerlema peas mõte, et mismoodi ma sellest ikaldusest nüüd üle saan. Ja jõudsin oma mõttelõngaga sinnamaani, et ega muud midagi polegi teha, kui sellest kõigest üle olla. Kui juhtub, siis juhtub ja loodetavasti saan enesekindluse ruttu tagasi.

7jarvekrossKolmandale ringile minnes, vahetult pärast vahefinišit tundsin, et esiratas jälle ujub. Nüüd oli jooks kindlalt kinni, kuid selgus, et velje vahelt oli õhk välja pääsenud. Lasin balloonist vurtsu juurde ning lootsin parimat. Kõik toimis, kuni paar kilomeetrit enne finišit metsateelt kitsamale rajale järsult keerates käis kõva susin ning rehv tühjaks jooksis. Siinkohal jooksis peas tootereklaam SKS Airchamp baloonile, et poolenisti täisolevas balloon suudab piisavalt rõhku säilitada. Lasin ballooni tühjaks ja sain ilma probleemideta oma sõidu ära lõpetada.

Korraldajad lubasid, et sõit tuleb kindlasti ka järgmisel aastal. Loodetavasti minu meeskonnaliikmed mind ka järgmisel aastal punti võtavad.

Cheers, ja rajal näeme!

Energiasüst HEEC Kalevipoja stiilis

Kalevipojal tegin eelmisel aastal EC kõige parema tulemuse. Enne võistlust lubati, et tuleb kruusaralli, mis mulle igati sobis. Kui Laiuse mäest eelmisel aastal läksin jalgis üles, sai sel aastal endale vaikselt lubatud, et tuleb ikka sõites see tõus võtta.

Laupäeva hommik algas üllatusega, kui ratast seinalt alla tõstes ei tahtnud tagumine ratas ringi käia. Võtsin ratta alt ära, kontrollisin ja selgus, et vähemalt tirr käib ringi, järelikult mingi pidurite jama. Kohapeal HE tehnik vaatas üle ja diagnoosis kõvera piduriketta. Kuidas, kurat, saab piduriketas seistes kõveraks minna? Lisaks kõverale kettale diagnoositi, et käiguvahetaja on veits kõver. Õnneks siiski sai kohapealne tehnik käepäraste vahenditega ratta piisavasse sõidukorda, et julgesin rajale minna. Aega oli kulunud juba nii palju, et pikemast soojendusest polnud enam juttugi.

Stardikoridori jõudsin samuti viimaste hulgas ja nii pidingi hakkama kohe alguses massist mööda trügima. See õnnestus isegi päris kenasti, kuna Peetri ja Tamuri, kes startisid sama grupi esimeses pooles,  sain esimese kilomeetri lõpuks kätte.

Ja siis käis pauk. 3nda kilomeetril, suusarade lõpuosas oli laskumine, mille põhjas nägin multši, mille keskelt läksid rattajäljed. Valisin selle sõiduraja, sadulas püsti ja raskus taga. Multši sees oli aga auk (või mõningatel andmetel ka kühm), kuhu taha esiratas ennast kinni haakis. Kuna see kõik toimus kiirusel umbes 30kmh, saatis löök mind üle lenksu. Maandusin vasaku õla peale. Esimese asjana katsusin, et kiirelt rajalt minema saaks. Kartsin kõige rohkem seda, et keegi minust konkreetselt üle sõidab. Sõber Veiks ärkas sarnase stenaariumi järel kiirabiautos ja väga katkisena. Ronisin põõsast välja, õlg valutas. Rangluu? Katsun. Tundlik ei ole, teravaid servi kah ei tunne. Liigutan. Saan liigutada, aga osad asendid on valusad. Liigutades ei olnud ka tunda mingideid teravaid servi, mis viitaks rangluu murrule. Nii… mis järgmiseks? Ratas? Joogipudelid mööda rada laiali, aga ratas ise tundus terve. Isegi teatud mõttes olin imestunud, kuna ma olen esijooksu palju vaiksema hoo pealt ära lõhkunud.

Otsustasin, et sõidan rahulikult edasi. Sõit on tehtud, aga vahet pole.

Esimesed kilomeetrid sõitsin rahulikult. Siis aga läks mootor jube hästi käima, suutsin ennast haakida ühe õldisest massist kiirema mehe sappa ja nii ma läksin. Tuules sõites säästsin kütust, vaid mõned kohad olid, kus pidi mõned tikud põlema panema. Aga ma vähemalt proovisin targalt sõita. umbes 10ndal kilomeetril hakkas Tamuri selg jälle paistma. Ühel mudasel singlil sain ta kätte ning järgmisel kruusasirgel läksin mööda. Kruusalõigud olidki seekord minu trump. Sain ka Peetri teist korda kätte.
Enne HG-d jõudsin järgi sõber Indrole, kes kurtis tulitava selja üle. Võtsin tuulde. Kuni HG lõpuni sõitsingi Indro selja taga. Pärast HGd vedasin mina teda. Seda kuni sinnamaani, kui taas kruusalõigul üks härra võttis nõuks eesolev grupp kinni püüda ning sõitis meie grupist suure hooga mööda. Võtsin sappa, ise mõeldes, et kas ma selle tempomuutuse  üldse vastu pean. Indro igal juhul kaasa ei tulnud. Mul oli kohe hea meel enda üle, et suutsin. Lõigutrennid on ehk ikkagi oma mõju avaldanud 🙂
Laiuse mäest ülessõit oli ehk kogu sarja kõige suurem emotion boost. Tulesülgajad, muusika, pealtvaatajad, “ettevaatust! Karu paremal!”. Võrratu. Laiuse mäe otsas tegin vea ja võtsin TPst spordijooki. Oleksin pidanud vett võtma. Sõitsin Laiuse mäest alla, enesetunne oli hea. Ja kuna kell näitas, et on geeli aeg, siis tõmbasin selle endale sisse. Ja järsku tundsin, kuidas sees keerama hakkas ning mootor plärtsuma hakkas. Lõpuni 10km, üksinda. 5km märgi juures sai tagant tulev grupp mind kätte. Püüdsin tempos püsida, aga no ei jõudnud. Otsustasin, et viimase kilomeetri vähemalt teen tugevasti, mis ka õnnestus. Kahjuks kohti enam parandada see ei aidanud. Tasuks koht 308.
Kui finišisse jõudsin, lõid emotsioonid üle pea kokku. Istusin ja mõtlesin elu üle järele. See, et hoolimata kukkumisest suutsin hea sõidu teha, tegi headmeelt. Õlg aga tegi suurt muret.  Med meeskond vaatas mind üle ning ütles, et mine Jõgeva EMOsse, rangluumurru kahtlusega. Autos naljatasime, et “tea, kas tegin Tamurile isegi murtud rangluuga ära” Tagantjärele on jah naljakas mõelda, aga sel hetkel oli asi naljast kaugel, kuna nädala pärast ootas TRM. Õnneks piirdus vigastus siiski vaid põrutusega. See aga näitab ülihästi, kui oluline on ratturi jaoks üldfüüsiline ettevalmistus, et suudaksid ka raskematest kukkumistest pääseda kergemate vigastustega.