2017 kokkuvõte – olen jälle veidi parem, kui olin eile

Eile toimus VII Kodasoo-Ruu jalgrattasõit, mis on alati tähistanud minu jaoks rattahooaja lõppu. Mis tehtud? Mis tegemata jäi? Hooaja alguses vaatasin enese sisse ja seadsin mõned eesmärgid: Ületada enda eelmise aasta tulemusi HEEC-l finišeerida kiirema 50% sees TRM’il finišeerida kiirema 25% sees. Võttes arvesse eelmise (2016) aasta tulemusi, uskusin siiralt, et need eesmärgid on saavutatavad.

Mandrossi meistriklass-Haanja100

TRM’ile sõites teadustas autos mulle Janno, et tal on Haanja100 osalus ning majutus makstud ja puukborrelioos, et ega ma tema asemel ei tahaks minna. Olin siiamaani vältinud toda kuulsat kolmikut- Saku100, Haanja100, JRM. Need tundusid nii üle võlli karmid ettevõtmised, et eriti isegi ei tihanud mõelda nende peale. “ehk kunagi tulevikus…” olin nende sõitude kohta

Kõige valusam kokkupuutepunkt

Kui olin eelmise postituse juba valmis kirjutanud ja avaldanud, meenus äkitse, et vast olulisima vidina olin ära unustanud – sadula. Siis aga mõtlesin, et see on nii tähtis asi, et see väärib omaette artiklit. Käin suviti matkamas ning kuna meie seltskonnast olen mina ainuke, kes rattasõiduga rohkem tegeleb, siis on tagumiku valutamine matkadel tihti läbiv