Neeruti ja Vormsi

Sabaidi

[Andrus Pilt] Täna viskasin Stravas pilgu hooaja statistikale peale. 6-nda augusti seisuga on läbitud kilometraaz alla kahe tuhande kilomeetri. Ei mäletagi, millal viimati nii vähe rattaga sõitsin. Aga see selleks. Ausalt öeldes pole ka eriti aega olnud trenni tegemiseks. Kui õnnestub, siis teen järgmisel hooajal come back‘i. Samas katteta lubadusi ei tahaks ka anda. Come back sõltub sellest, kas kevadlaager tuleb ja muudest väikestest asjaoludest.

Aga nüüd Neeruti juurde. Planeerisime seda üritust juba üsna pikalt. Kord ei sobinud Tõnule, siis jällegi meile endile. Lõpuks kõik klappis ja saime kuupäeva lukku. Neeruti on ka minu kodukant. Olen Kadrinas elanud kogu oma lapse- ja nooruspõlve. Tean, et Neerutist on läbi läinud autoralli etapp. Seal on “kulp ja kauss”. Seal toimusid kooli ajal suusavõistlused – olen isegi seal suusaninasid murdnud 🙂

Sõidupäeva hommikul tuli Sportlove kutsel kohale kakskümmend rattaentusiasti. See oli paras üllatus, sest Neeruti on üle saja kilomeetri kaugusel Tallinnast. Peale ühispilti keerasime rattad Tõnu Eelma juhendamisel Rattabaasi raja esimesse sektorisse. Nagu kruusa pealt metsa vahele saime oli mõnus “vau efekt”. Singlid, juurikad, kitsad puude-vahelt läbi sõitmised ja kerged põnksud. Esimene sektor oli aga alles sissejuhatus. Kui üks terav järsem allaminek välja jätta, siis ülejäänud on mõnus nikerdamine. Ja siis hakkas pihta…

Teine sektor oli juba hoopis teisest puust. Kui pool sektorist sain veel kuidagi hakka, siis teine pool läks sõna otseses mõttes üle-kivide-ja-kändude. Kuskil kivide vahel ja juurikate vahel suutsin sõidutrajektoori ära plähmerdada ja seal edasi ainult plähmerdasin. Kõrvus helises Tõnu lause: “mehed see on rada, kus teie ego võib saada valusa laksu”. Etteruttavalt võin öelda, et minu oma sai 🙂

Teine ja kolmas sektor olid juba palju tehnilisemad ja iga meetriga oli rajameister Toomas vinti juurde keeranud. Või siis lihtsalt mul ei klappinud see päev rattasõit üldse. Pidevalt tuli jalg lahti võtta, sadulast maha tulla ja kätega kitsastes kohtades puid eest ära lükata :D. Vahepealne Pariisi 24 rada tõi mõnusa sõidutunde tagasi – kahjuks jätab korraldaja selle ürituse ära. Liiga vähe osalejaid. Samas ega 24 tundi pole ka mingi naljasõit.

Neljas, viies sektor tuli juba enam vähem välja. Aga kuna see päev väga head sõidutunnetust enam kätte ei saanud, siis nii mõneski kohas jalastusin. Viienda ja kuuenda sektori vahel põikasime sisse ka Neeruti järvede vahele. Vot seal oli mõnus sõita. Pikad laskumised ja poolpikad teravad tõusud. Meenutas natuke Siguldat.
Kuuenda sektori Tehvandi hüppest ma muidugi alla ei sõitnud ja selle kanaliin oli veel hullem. Täpselt nii nagu Tõnu selgitas, et lihtsam on hüppest minna. Ja viienda korruse hüppe jätsid kõik vahele. Kui ikka hüpata ei oska, siis on mõistlikum seda hüpet mitte sõita.

Peale sõitu oli rajameistri proua, oma koduõues, pannkookide ja maasikatoormoosiga vastas. Kõigele lisaks tuli 5 kilose maasika korviga ei-tea-kust klubiliige Martin Mäggi. Kokkuvõttes oli mõnus pühapäev. Kuidagi eriline tunne oli endises kodukandis sõita, (rattasõidu)ego sai küll kannatada, aga mõnus seltskond ja sõidujärgne ühine pannkoogi söömine parandas kõik haavad 🙂 Blogi kirjutades on tegelikult tunne selline, et juba kibeleks tagasi…

Kohtume Neerutis


Vormsist

Kuna pole varem Vormsil käinud ja Liinal oli nagu nii võistlus (Marimetsa kapp) seal, siis panin ka ennast sellele etapile kirja. Hommik algas kella kuuese äratusega. Üllataval kombel läks puder moosi ja piimaga isegi sisse. 6.45 võtsime Pääskülast Liisu peale ja kell 8.05 olime Rohuküla sadamas. Olime viimaste seas, kes praamile astusid, mis väljus 8.15. Saarele sõit kestis 45 minutit. Edasi tuli ca 4 tundi oodata, sest pika distantsi start oli alles kell üks päeval. Neli tundi läks isegi üllatavalt kiiresti. Tund enne starti läksin Liina ja Liisuga Rumpo poolsaare tippu. Liina tahtis niiväga seal tipus ära käia. Tagasi mõeldes oli see väga hea plaan, sest sinna ja tagasi sõit võttis aega 40 minutit ning saigi jalada mõnusalt soojaks.

Startisin võistlejate rivi viimasest reast. Kui alguses oli plaan koos Liinaga sõita, siis stardieel tuli väike võistlusärevus sisse. Mõtlesin endamisi, kui saaks Kose omad kätte oleks ju äge. Esimesel kahel-kolmel kilomeetril oli võimatu möödasõitu teha. Ei tahtnud ka väga trügida. Ja umbes 5-ndaks kilomeetriks olin mingi pundi sabas, Kose pundist Kristjan ja Kuido silmapiiril. Jäin sellesse punti sisuliselt sõidu lõpuni. Aeg-ajalt võtsime kinni mõne eelmisest pundist maha jäänud, aga üldiselt sõitsime 80% ajast sama pundiga.

Ega midagi erilist pajatada polegi. Rada oli pigem lihtne ja kiire, kui välja arvata vesised ja mudased rajaosad. Umbes poolel maal nägin enda ees Kose omadest Remo. Kui Remo poleks kätte saanud, siis oleks küll nii mõnelgi korral jala sirgu lasknud. Kui ikka trenni pole teinud, siis on rakse võidu sõita, aga Remo kätte saamine motiveeris. Kannatasin rasked kohad ära ja lõpus proovisin ka veel finisit teha. Õnnestus isegi Kose omades napilt eespool lõpetada. Selle liigutusega lahjendasin natuke nende punktisaaki 🙂 Ikka selleks, et Sportlove saaks rohkem punkte.

Kui kogu päev ühte lausesse kokku võtta, siis võib öelda, et oli mõnus ja tegus päev.

No Comments

Post a Comment