2017 kokkuvõte – olen jälle veidi parem, kui olin eile

Eile toimus VII Kodasoo-Ruu jalgrattasõit, mis on alati tähistanud minu jaoks rattahooaja lõppu. Mis tehtud? Mis tegemata jäi?

Tartu Rattamaraton 2017 start

Hooaja alguses vaatasin enese sisse ja seadsin mõned eesmärgid:

  1. Ületada enda eelmise aasta tulemusi
  2. HEEC-l finišeerida kiirema 50% sees
  3. TRM’il finišeerida kiirema 25% sees.

Võttes arvesse eelmise (2016) aasta tulemusi, uskusin siiralt, et need eesmärgid on saavutatavad. Tänaseks pean tõdema, et ainuke täidetud eesmärk oli ise-enda varasemate tulemuste ületamine, mille üle on mul siiralt hea meel- ma ületasin kõigil võistlustel ise-enda eelmise aasta tulemusi. Peamine, mida vaatasin, on minu tulemus võrrelduna mediaantulemusega. Lihtsalt lahti seletatuna jagan finišeerinute arvu (DNF-e ei arvesta) pooleks ja siis võrdlen ise-enda kohta selle suhtes.  Kui kõigil võistlustel suutsin enda eelmise aasta kohta jõudsalt parandada, siis ma siiani ei mõista, mis seletamatul põhjusel suutsin Valgehobusemäe RM-il finišeerida eelmise aasta tulemusega võrreldes 3 kohta tagapool. Kõik asjalood oleks pidanud andma parema tulemuse, kui see reaalselt välja kukkus. Tallinna lähedasel etapil on palju võistlejaid – mida vähem võistlejaid, seda raskem on saada 50% sisse, sest esimesena kukub võistlejate rivist ära just nõrgem harrastajaskond. Rada oli tuttav, tead kuidas enda jõudu jagada. Ise terve, tehnika korras, ilm oli ilus. Ainult küta ja võta finišis lilled vastu. Mäletan nii hästi seda mõtet/tunnet, et “oh vähemalt ma ise tunnen, et liigun päris hästi”. Terve sõidu olin suht aktiivne, mingit ärakukkumist ei olnud, kaotus võitjale oli nii ajaliselt, kui suhteliselt väiksem eelmisel aastal saadud kaotusest. Ja siis järsku protokollis eelmise aasta tulemusest hoopis tagapool. Müstika.
Teine eredam võistlusmälestus on Jõulumäe, kuhu läksin mütsiga lööma. See rada oli mind juba 2 aastat nöökin’d, sel aastal mõtlesin, et vahet pole, sõidan lihtsalt läbi. Ilm oli kehv, üldse ei viitsinud sõitma minna. Kulgesin seal omas taktis ja sõlmisin rajaga rahu. Siis läks ilma kah paremaks, tuju kah tõusis, lasin omas tempos edasi. Suur oli minu üllatus, kui eelmise aastaga võrreldes parandasin aega ~50 minutit ning kohta finišiprotokollis 160 koha võrra. ’16 kaotasin võitjale ajaliselt 61%-ga, ’17 aastal 32%. Allan Aulik veel enne võistlust narris, et kui ei ole tunnet, siis tavaliselt tulevadki kõige paremad tulemused.

HEEC Kuusalu RM 2017

Ja siis muidugi Kuusalu. Ma tollest etapist kirjutasin juba niigi pikema loo, ei hakka seda siin kordama. Aga omas keskis teeme siiani nalja, kui keegi viriseb ja kehva ilma pärast starti ei viitsi minna, et nii kehva ilma, kui Kuusalus oli, ikka ehk ei tule.Torm oli nii kõva, et vahetlut pärast seda, kui me koos Vallo ja Tamuriga finišeerisime, kukkus kukkus stardi/finiši kaar alla. Tegu ei olenud muuseas mingi tilu-lilu õhupallidest kaareke vaid korrali metallist konstruktsioon.
TRM’il läks kõik justkui kenasti kuid loodetud tulemust ma ei saavutanud. Kui nüüd mõtlema hakata, siis olin eelmisel aastal TRMil oluliselt teravam ning ilma kukkumiseta oleksin kindlasti selle aastast tulemust ületanud. Ei oskagi öelda, miks nii läks.

Jägala kolmapäevak 2017

Uhh, kui napilt läks Kalevipoja maratonil. 19 sekundit jäi puudu sellest, et ma finišeerinuks kiirema 50% sees. Protokollis tähendas see 3 kohta. Seal mokasin tegelt ise ära. Mäletasin eelmisest aastast, et pärast Laiuse mäest laskumist, 10km enne finišit läks raskeks. Sel aastal mõtlesin, et olen kaval ning slikerdan ühe spordikooli poisi selja taga. Nood ju noored ja uljad, ega armu ei anna. Aga see kurivaim slikerdas veel rohkem ja lasi  jala hoopis sirgeks. Nii läkski, et umbes 5km enne finišit sai tagant tulev grupp meid kätte ning läksid mööda. Tagantjärele teadmine oli, et selle grupiga läks ka minu koht esimese 50% hulgas. 

Ma olen ise-enesega selle rattahooaja vaates tglt ikkagi väga rahul. HEEC üldarvestuses sain 179. koha (kokku 999. võistlejat. 2016: 265/1173), Kolmapäevakutel üldarvestuses suisa 51. koha. Ma arvan, et võrreldes eelmise aastaga on konkurents läinud tglt tugevamaks. Ja eks mida kõrgemale saad protokollis, seda raskem ongi veel kõrgemale rühkida

Kõige olulisemaks pean aga seda, et minu rattaharrastus aitaks mul olla paremas vormis ning saaksin nautida aktiivset eluviisi veel palju-palju aastaid. Selle mätta otsast vaadatuna on igast protsendid ja mediaanid jms täiesti teisejärguline.
Samuti on selgelt näha, et ma olen füüsise poolest paremas vormis, kui olin eelmisel aastal. Ka kaalunumbrid on üle pika-pika aja stabiilselt alla 100kg markeri. Kokku seadsin sel aastal numbri lenksu külge 16 korda.

Miks ma siis ikkagi ei täitnud oma eesmärke? Lihtne – ma pole veel piisavalt kiire. Aga see ei tähenda, et ma need eesmärgid hülgaks. Üldsegi mitte. HEEC ’18 esimene etapp on 12.Mail 2018

No Comments

Post a Comment