Kõige valusam kokkupuutepunkt

Kui olin eelmise postituse juba valmis kirjutanud ja avaldanud, meenus äkitse, et vast olulisima vidina olin ära unustanud – sadula. Siis aga mõtlesin, et see on nii tähtis asi, et see väärib omaette artiklit.

Käin suviti matkamas ning kuna meie seltskonnast olen mina ainuke, kes rattasõiduga rohkem tegeleb, siis on tagumiku valutamine matkadel tihti läbiv teema. Pikantset olukorda on püütud lahendada püsti sõites ja rätiku sidumisega sadula peale. Läbi on käinud mõtted leevendada tagumiku valu Diclofenaci salviga või neelata Ibuprofeeni tablette ja et kas piisaks 400mg või peaks kohe 800 võtma…

Originaalsadula sobimatus kummitas pikalt mindki. Poes paistavad ju kõik sadulad nii sarnased. Seetõttu tundub sadula vahetamine esmapilgul mõttetu tegevus.
Kui aga minu esimese maastikuratta originaalsadul ära lagunes ja uut hakkasin ostma, jõudsin õnneks Hawaii Expressi Rocca poodi, kus on head ja asjalikud müüad, kes mind esmalt panid  geelipadjale istuma ja määrasid ära, kui laia sadulat mul üldse vaja on. Asja uba on selles, et sadul peab toetama istmikku luid just täpselt õige koha pealt. Liiga kitsas sadul lihtsalt upub sulle kanni vahele ära (ja-jah… läheb p**sse :D) ja hakkab tugevalt häirima verevarusutust, mis omakorda tekitab vaegusi. Liiga lai sadul aga ei lase jalgadel liikuda. Keegi targem võiks selle teema paremini lahti seletada, aga umbes nii see igal juhul on.

Sealt edasi jõudsin tõdemuseni, et oma kann on kuningas ning et muudmoodi, kui proovides ei ole võimalik sadulat osta. Kujusid ning tegumoode on ju palju-palju. RedBike poes vaatasime müüjaga teineteisele nõutult otsa, noogutasime mõistvalt, et ilma proovimata sadulat osta ei saa aga kahjuks neil proovisadulat polnud anda. Hawaii poes on teatud arv proovisadulaid, mida endaga kaasa võtta saab ning 1-2 päeva jooksul testida. ProShopist anti proovimiseks letil müügiks olev eksemplar. Veloplussis küsiti sadula eest tagatisraha, mis kordades ületas selle kollase nässaka maksumuse, mida mulle proovimiseks pakuti. Pealegi ei olnud proovisadula analoogi neil üldse müügilgi. See oli muidugi juba ~aasta tagasi, äkki on tänaseks olukord muutunud.

Mida ma testperioodi vältel jälgisin? Otseses mõttes võrdlesin tagumikutunnet. Olgem ausad, rattasadul ei ole de facto kõige mugavam koht, kus istuda. Kui olin varustatud teadmisega, et rattasadul peab toetuma teatud kohale minu kehal, siis jälgisin, et muud kohad oleksid võimalikult vähe tunda. Seda, et aru saada, kas sadul sobis või mitte, tundsin suht kohe. Ainuke asi, mis võis segadusee ajada oli ära tunda, kas sadula mittesobivus on põhjustatud sadula kujust või sadula asendist. Sadula nina on liiga alla, siis küll väheneb surve meesterahva äärmiselt õrnale piirkonnale, teisalt tekkis tunne justkui libiseks sadulalt maha ja vastupidi. Üheks erinevuseks ilmnes ka sadula pealispinna materjal. Scotti sadulad näiteks olid kummised ja väga haakuvad. Mõnele võib-olla selline materjal just meeldib, minule mitte.
Kuigi asjatundjad selgelt eristavad MNT ja MTB sadulaid, siis mina otsustasin mõlema ratta tarbeks, lähtudes enda sõidustiilist, valida samasugused sadulad.

Lõpuks läks loosi Specialized Power mudel, mis esmapilgul näeb välja kahtlaselt naljaks- olematu ninaga, bikeradar’i hinnangul on tegu ühe imelikuma sadulaga.  Aga mulle hakkas ta nii meeldima, et ostsin lõpuks 2tk 🙂

1 Comment

  • Martin

    July 27, 2017 at 9:06 pm Reply

    Lisan, et väga tihti kompenseerib jändamine sadulaga, eriti mingite imekujuliste sadulate soetamine tegelikult hoopis vale sõiduasendit. Ise kannatasin ebamugavusi istmikupiirkonnas kuni sai stem sentimeeter lühema vastu vahetatud… Ahter “paranes” päevapealt nagu imeväel.

Post a Comment