Mandrossi meistriklass-Haanja100

TRM’ile sõites teadustas autos mulle Janno, et tal on Haanja100 osalus ning majutus makstud ja puukborrelioos, et ega ma tema asemel ei tahaks minna. Olin siiamaani vältinud toda kuulsat kolmikut- Saku100, Haanja100, JRM. Need tundusid nii üle võlli karmid ettevõtmised, et eriti isegi ei tihanud mõelda nende peale. “ehk kunagi tulevikus…” olin nende sõitude kohta öelnud. Ja nüüd järsku selline pakkumine.

Mõeldud tehtud. Kui hull see ikka olla saab? No kui hullu raja nad ikka suudavad kokku keerata? Neerutist hullemaks ikka ju ei lähe. Samas valmistusin vaimus, et rajal tuleb olla väga pikalt, ehk ei mahu kontrollaega jne. Kõige selle tulemusena suutsin ma klubi siselistis korraliku mandrossi käima tõmmata 🙂 Osad muretsesid minu pärast rohkem, kui enda sõidu pärast. Mõtlesin, et kui juba matkatempos peale lähen, äkki võtaks ka seljakotiga võikusid kaasa. Äkki väike matkatool, millel raskel hetkel jalgu puhata? priimus? telk…?

Leppisime Remoga kokku, et kulgeme koos ja proovime kontrollaega mahtuda. Nii ka läks. Alustasime võistlejate rivi lõpust omas tempos. Possa pärast ei võidelnud, kes vaid tahtis, see võis minna oma teed. Mida rohkem sai sõidetud, avastasin enda üllatuseks, et võrreldes nendega, kes minu ümber sõitsid, suutsin ma päris kenasti tõuse võtta. Rauad paremale ja kerides üles. Väga järsud ja tehnilised tõusud võtsin siiski jalgsi. Mõtlesin, et mis ma neist tikkudest siin ikka põletan. Et isegi, kui sellest põksust üles saan, siis on sarnaseid ju veel palju tulemas.

Sportlove ankrumeeskond.

Teine asi, mida ma enda juures tähele panin oli, et laskumisi pean veel kõvasti harjutama. Ma ei tea, kas on asi julguses või milles aga no ei tundnud ma ennast kindlalt. Pidevalt hoidsin väga turvalist varu ning alles siis, kui selgelt nägin exit’it, lasin pidurid lõplikult vabaks. Pealegi, mul ei olnud kiiret mitte kuskile. Ja ega ühelgi EC-l ka nii pikki ja tehnilisi laskumisi ei ole.

Kolmas asi, mida tähele panin oli, et neil kes minu ümber sõitsid tundus olevat palju raskem, kui minul. Oh seda ähkimist ja puhkimist, mis tõusudel kostis. Puhtalt allapoole suunatud noolt nähes tuldi sadulast alla. Järjekordsel tõusul ühest paarikesest möödudes küsisin, et “ega ei tea, mis mägi see on?” sain härralt mõru vastuse “Sitamägi” ja neiult kurbloolise naeratuse. Peast käis läbi mõte, et nii ikka daamide seltskonnas ei kõlba rääkida. Aga no jäi, kuidas jäi.

Vällamäele tõustes küsisin fotograafilt sama küsimuse, millele too vastas lõbusalt, et “Eestis oled, Läti on veel kaugel” ja andis lootust, et aplad Läti miisud juba ootavad järgmises TPs. Ma ei tea, kas nad seal olid kaa või ei tundund ma neid lihtsalt ära.

Lõppkokkuvõttes oli selline täiesti matkatempos sõit ülimõnus. Muidugi ei olnud see sõit täiesti lebo, vaid tõusudest üles saamine nõudis pingutust. Pikad tehnilised laskumised ei andnud samuti erilist puhkust. Ja see pori… uhh. Seda ikka oli

 

Vastus Liina küsimusele, mille ta esitas finišis: “kas järgmisel aastal tuleksid uuesti”.

Tõenäoliselt.

No Comments

Post a Comment