7 järve kross, ehk kuidas üle saada hirmust raja ees

7jarvekross2Ma ei pea ennast singlitel, ega üldse tehnilistel radadel tugevaks. Pigem naljatamisi rääkinud, et minu plussiks on pikad kruusasirged ja eriliselt tugev olen sirgetel kruusa laskumistel. Olgem ausad, võrreldes keskmise ratturiga, kes kaalub modellimõõtu preilinast vaid veidi rohkem, töötab laskumistel gravitatsioon tugevalt minu kasuks. Seetõttu olin siiani igast nikerdamise sõitudest üldjoontes mööda vaadanud. Kui nüüd aga oma klubi korraldas võistlust ja kutsus, et “tule sina kaa” siis jäin mõttesse. Kui meie esisõitja, Andres Peets kah veel haigeks jäi ning juba regatud meeskond hüüdis, et otsivad uut esisõitjat, siis pakkusin enda kanditauuri välja, mis õnneks kiirelt heaks kiideti. Eesmärgiks “nikerdada, kuni jaksame”.

Olgu ajaloo huvides maininud, et ma ei ole paadunud juurikapõlgaja ning trennides sõidan tehnilisemaid radasid hea meelega ning aja möödudes olen enda sõiduoskusi kunagisega võrreldes tublisti parandanud. Aga ega ma sellisel rajal miskit erilist kiirust ikkagi arendada ei suuda. Seda ülevam oli esimesele ringile minnes läbida lõigud, kus paljud minu ees jalastusid, sõites. Esimese ringi keskel tundsin, et ratta esiots loksub kahtlaselt. Hullu polnud midagi muud, kui kiirkinnitus oli lahti põrunud. Keerasin kinni, tänasin kõigevägevamat, et mind hullemast hoidis ja kerisin edasi. Mõned järsemad tõusud võtsin jalgsi, kuna juba eos otsustasin, et mida ma seal ikka pungestan. Pigem saan joostes sellest tõusust vähemalt sama kiiresti üles, kui sõites ja olulisemalt säästlikumalt.

Esimeselt ringilt naastes vaatasin kella ja kiirelt arvutasin et kogu distantsi peaks 2,5h jooksul läbitud saama. Tean, et nii kaua ma suudan oma ühtlast taset kenasti hoida, enne kui väsimus sisse lööb. See lisas lootust, et ehk minu tiimikaaslased väga palju ei pea minu järgi ootama.

Nüüd jõuame postituse pealkirja inspireerinud osani. Teise ringi singlite alguses, laudteele sõites, miski asi läks viltu ning komistasin. Mitte midagi hullu ei juhtunud, aga sõidutempo kadus ära. Laudteest üle saades takerdasin 2 korda järjest juurikale ning lendasin 2 korda järjest üle lenksu. Teine kord oli veel nii effektne, et samal ajal, kui tagaratas minu peast kõrgemale tõusis, jätkasin samal ajal veel väntamistki. Ja siis lõi bloki ette. Täiesti uskumatu, kuidas kõrvade vahel kiilus kinni ning tuli juurikahirm peale. Ikaldusin nendel samadel lõikudel, kus esimesel ringil täiesti korralikult hakkama sain. Korduvalt. Lookleval laskumisel võtsin kogemata õlaga ühelt puult tuge, mille peale Kalevipoja RM-il saadud põrutus ennast lõikava valuga tunda andis.

Kogu selle kompoti peale hakkas keerlema peas mõte, et mismoodi ma sellest ikaldusest nüüd üle saan. Ja jõudsin oma mõttelõngaga sinnamaani, et ega muud midagi polegi teha, kui sellest kõigest üle olla. Kui juhtub, siis juhtub ja loodetavasti saan enesekindluse ruttu tagasi.

7jarvekrossKolmandale ringile minnes, vahetult pärast vahefinišit tundsin, et esiratas jälle ujub. Nüüd oli jooks kindlalt kinni, kuid selgus, et velje vahelt oli õhk välja pääsenud. Lasin balloonist vurtsu juurde ning lootsin parimat. Kõik toimis, kuni paar kilomeetrit enne finišit metsateelt kitsamale rajale järsult keerates käis kõva susin ning rehv tühjaks jooksis. Siinkohal jooksis peas tootereklaam SKS Airchamp baloonile, et poolenisti täisolevas balloon suudab piisavalt rõhku säilitada. Lasin ballooni tühjaks ja sain ilma probleemideta oma sõidu ära lõpetada.

Korraldajad lubasid, et sõit tuleb kindlasti ka järgmisel aastal. Loodetavasti minu meeskonnaliikmed mind ka järgmisel aastal punti võtavad.

Cheers, ja rajal näeme!

No Comments

Post a Comment