Energiasüst HEEC Kalevipoja stiilis

Kalevipojal tegin eelmisel aastal EC kõige parema tulemuse. Enne võistlust lubati, et tuleb kruusaralli, mis mulle igati sobis. Kui Laiuse mäest eelmisel aastal läksin jalgis üles, sai sel aastal endale vaikselt lubatud, et tuleb ikka sõites see tõus võtta.

Laupäeva hommik algas üllatusega, kui ratast seinalt alla tõstes ei tahtnud tagumine ratas ringi käia. Võtsin ratta alt ära, kontrollisin ja selgus, et vähemalt tirr käib ringi, järelikult mingi pidurite jama. Kohapeal HE tehnik vaatas üle ja diagnoosis kõvera piduriketta. Kuidas, kurat, saab piduriketas seistes kõveraks minna? Lisaks kõverale kettale diagnoositi, et käiguvahetaja on veits kõver. Õnneks siiski sai kohapealne tehnik käepäraste vahenditega ratta piisavasse sõidukorda, et julgesin rajale minna. Aega oli kulunud juba nii palju, et pikemast soojendusest polnud enam juttugi.

Stardikoridori jõudsin samuti viimaste hulgas ja nii pidingi hakkama kohe alguses massist mööda trügima. See õnnestus isegi päris kenasti, kuna Peetri ja Tamuri, kes startisid sama grupi esimeses pooles,  sain esimese kilomeetri lõpuks kätte.

Ja siis käis pauk. 3nda kilomeetril, suusarade lõpuosas oli laskumine, mille põhjas nägin multši, mille keskelt läksid rattajäljed. Valisin selle sõiduraja, sadulas püsti ja raskus taga. Multši sees oli aga auk (või mõningatel andmetel ka kühm), kuhu taha esiratas ennast kinni haakis. Kuna see kõik toimus kiirusel umbes 30kmh, saatis löök mind üle lenksu. Maandusin vasaku õla peale. Esimese asjana katsusin, et kiirelt rajalt minema saaks. Kartsin kõige rohkem seda, et keegi minust konkreetselt üle sõidab. Sõber Veiks ärkas sarnase stenaariumi järel kiirabiautos ja väga katkisena. Ronisin põõsast välja, õlg valutas. Rangluu? Katsun. Tundlik ei ole, teravaid servi kah ei tunne. Liigutan. Saan liigutada, aga osad asendid on valusad. Liigutades ei olnud ka tunda mingideid teravaid servi, mis viitaks rangluu murrule. Nii… mis järgmiseks? Ratas? Joogipudelid mööda rada laiali, aga ratas ise tundus terve. Isegi teatud mõttes olin imestunud, kuna ma olen esijooksu palju vaiksema hoo pealt ära lõhkunud.

Otsustasin, et sõidan rahulikult edasi. Sõit on tehtud, aga vahet pole.

Esimesed kilomeetrid sõitsin rahulikult. Siis aga läks mootor jube hästi käima, suutsin ennast haakida ühe õldisest massist kiirema mehe sappa ja nii ma läksin. Tuules sõites säästsin kütust, vaid mõned kohad olid, kus pidi mõned tikud põlema panema. Aga ma vähemalt proovisin targalt sõita. umbes 10ndal kilomeetril hakkas Tamuri selg jälle paistma. Ühel mudasel singlil sain ta kätte ning järgmisel kruusasirgel läksin mööda. Kruusalõigud olidki seekord minu trump. Sain ka Peetri teist korda kätte.
Enne HG-d jõudsin järgi sõber Indrole, kes kurtis tulitava selja üle. Võtsin tuulde. Kuni HG lõpuni sõitsingi Indro selja taga. Pärast HGd vedasin mina teda. Seda kuni sinnamaani, kui taas kruusalõigul üks härra võttis nõuks eesolev grupp kinni püüda ning sõitis meie grupist suure hooga mööda. Võtsin sappa, ise mõeldes, et kas ma selle tempomuutuse  üldse vastu pean. Indro igal juhul kaasa ei tulnud. Mul oli kohe hea meel enda üle, et suutsin. Lõigutrennid on ehk ikkagi oma mõju avaldanud 🙂
Laiuse mäest ülessõit oli ehk kogu sarja kõige suurem emotion boost. Tulesülgajad, muusika, pealtvaatajad, “ettevaatust! Karu paremal!”. Võrratu. Laiuse mäe otsas tegin vea ja võtsin TPst spordijooki. Oleksin pidanud vett võtma. Sõitsin Laiuse mäest alla, enesetunne oli hea. Ja kuna kell näitas, et on geeli aeg, siis tõmbasin selle endale sisse. Ja järsku tundsin, kuidas sees keerama hakkas ning mootor plärtsuma hakkas. Lõpuni 10km, üksinda. 5km märgi juures sai tagant tulev grupp mind kätte. Püüdsin tempos püsida, aga no ei jõudnud. Otsustasin, et viimase kilomeetri vähemalt teen tugevasti, mis ka õnnestus. Kahjuks kohti enam parandada see ei aidanud. Tasuks koht 308.
Kui finišisse jõudsin, lõid emotsioonid üle pea kokku. Istusin ja mõtlesin elu üle järele. See, et hoolimata kukkumisest suutsin hea sõidu teha, tegi headmeelt. Õlg aga tegi suurt muret.  Med meeskond vaatas mind üle ning ütles, et mine Jõgeva EMOsse, rangluumurru kahtlusega. Autos naljatasime, et “tea, kas tegin Tamurile isegi murtud rangluuga ära” Tagantjärele on jah naljakas mõelda, aga sel hetkel oli asi naljast kaugel, kuna nädala pärast ootas TRM. Õnneks piirdus vigastus siiski vaid põrutusega. See aga näitab ülihästi, kui oluline on ratturi jaoks üldfüüsiline ettevalmistus, et suudaksid ka raskematest kukkumistest pääseda kergemate vigastustega.

No Comments

Post a Comment