HEEC Kuusalu RM ’17- saades osaks ajaloost

Sellist sõitu nagu täna, ei ole minu elus kunagi olnud ja vaevalt ka vanakooli meestel nagu Massa ja Kodar
See et suured mehed panevad segast ja nutavad, sellist pilti annab otsida.Sellised emotsioonid,pingutus ja kannatus mida täna nägin on omaette kogemus.

-Caspar Austa-

Aeg-ajalt saatus naeratab ning viib meid erakordsete sündmuste keskmesse. Tihti ei pruugi me sellest aru saada ja siis kirume. Aga kui oleme osanud olla veidi ettenägelikult ning oleme kehalt ja vaimult tugevad, annavad sellised erakordsed sündmused meile tohutult jõudu juurde.

Just see juhtus Hawaii Express Estothe strugglenian Cup 2017 esimesest osavõistlusest osavõtnutega.Sellest sõidust räägitakse veel legende ning kirjutatakse laule. Neid kes sellest osa said, ei kohuta enam miski.

Sportlove’i tiimiga kiibitsesime ilmakaarte juba pikalt ning me suures plaanis teadsime, et läheb jamaks. Aga seda, et ilm nii metsa keerab, ei osanud mitte keegi uskuda. Kui nüüd tagantjärele mõtlen, siis sõit ise ja rada oma tingimuste poolest ei erinenud palju ’16 HEEC Valgehobusemäe maratonist, mis oli otsast lõpuni paras pasteediralli. Ka seekordse Kuusalu maratoni rada oli pehme ja tohutult libe. Paljude jaoks lisandus raskendavaks asjaoluks madal temperatuur. Rajal sõitsin mööda päris mitmest mehest, kes olid seisma jäänud ja võimlesid. Küsisin rõõmsalt, et “noh, kas teed soojendust?” ja sõitsin edasi.
Üks härra kurtis, et sõrmed tahavad küljest ära kukkuda. Tal kindad olid läbi vettind ja visand need siis käest ära. Küllap oli tal nii mõnusam. Mulle endale külm väga liiga justkui ei teindki. Algul sõrmed külmetasid, aga see läks juskui üle. Hiljem lagunesid jalastumiste tõttu kinga katted ära ja varbad hakkasid külmetama. Muu poolest, oli igati soe olemine.

Õnn on see, kui ettevalmistus kohtub juhusega
-Sencca-

Paar rida enda sõidust. Tuul oli stardis selja tagant ning lükkas kõiki mõnusalt edasi. Esimesed kilomeetrid mööda porist kruusateed pani tänama, et prillid maha jätsin. Sel kruusa lõigul oleks need sealsamas kasutuks muutunud. Pori küll läks silma, aga pilgutamine ja kissitamine lahendasid olukorra. Kruusa lõigult metsavahele keerates, esimese kraavi ületusele, kus oli pisike tropp tekkinud, tuli selja tagant mingi noor nolk, ise sajatades “T*ra, te seisate!?”. Järgmised paarasada meetrit juurdlesin endamisi tolle härra IQ, EQ ja lastetoa teemadel. Ah, las ta olla.

Mäefinišisse jõudes tabas mind esiteks meeldiv üllatus, et lõigutrennidest, mida siin viimasel ajal teinud olin, on kasu olnud ning kui eelmisel aastal suusaraja tõusudest jalutasin üles, siis seekord sõitsin. Samas tabas mind ka ebameeldiv üllatus: ma ei julge laskuda. Täiesti uskumatu! Suht lihtsad suusaraja laskumised võtsin ikka tohutu turvavaruga ja pingsalt sõidurada jälgides. Küllap seal oli kaks põhjust. Esiteks pritsis esiratta alt pori üles ning taevast sadas sodi silma, mis tegi nähätavuse väga keeruliseks. Teiseks oli vist ka eelmise aasta Kalevipoja RM kukkumine veel liiga hästi meeles.
Nii ma seal siis uisutasin. Metsa vahel võtsin suure turvalise varuga, samas kui sirgetel lõikudel kannatas kenasti tööd teha. Väga ei kippunud ka slikerdama ning tuules sõitma. Tundus, et oma tempot hoida on lihtsam ja ökonoomsem, kui kellegi tagarattast pori sugu ahmida.

18196124_1387232971320036_2135688089_o

Ühel jalastumise tõusul oli Püta tulnud rajale ergutama “ei anna alla! kannata ära! finišisse on 7km!” Mina endamisi mõtlen “Mis kannatamine, Kurat, ma teen siin elusõitu praegu!”
Massiivne respect Pütale taolise ettevõtmise eest. See annab ikka tohutult jõudu juurde, kui keegi ergutab, raja ääres kaasa elab. Eriti veel, kui ergutajaks on seal kõige kõvemas tipus olija.  Like!

“Mis kannatamine?!?!? Kurat, ma teen siin elusõitu praegu!

Pärast Hansgrohet sai Tamur mind kätte. Olin HG tõusudele endast päris palju jätnud ning ei olnud jaksu tol hetkel pedaali kõvemini vajutada. Lõpuks jäi ta minust 30 sek kaugusele, temast 4 sekundit ees oli Vallo.

Lõpptulemuseks 230. koht, mis märgib minu senise karjääri kõige kõrgemat tulemust Estonian Cup’i raames.
Kõike arvesse võttes, igati edukas ettevõtmine, aga jäi kripeldama…. Saab paremini. Kindalsti saab. I can, I will. End of story!

1 Comment

  • Liina Sooäär

    May 2, 2017 at 8:48 pm Reply

    Mart, mulle väga meeldib su vastus: “Mis kannatamine, Kurat, ma teen siin elusõitu praegu!” Väga kõva suhtumine!

Post a Comment